Pešapaj ja Gunu (lesgide vihmariitused)

Pešapaj ja Gunu (lesgi Пешапай, Гуьнуь), lesgide vihmariituse maagilised olendid. Mõnedes auulides oli riituseolendiks, kes vahendas inimeste soogi jumalale olend nimega Gudil või Gudu, kuid selleks võis olla ka Pešapai ('lehtpeet'), kes kehastas nii puude kui ka esivanemate vaimu. Alasti meesterahvale seoti ümber puuoksad või rohttaimed, pähe pandi rauast kauss ja teda talutati nööri otsas meestest ja lastest koosneva rahvasumma saatel läbi kogu asunduse. Kui mööduti majadest, valasid perenaised Pešapaile kannudest vett kaela. Samal ajal kogusid mõned mehed elanikelt annetusi (raha, mune, leiba, võid, halvaad, mett, juustu jm), mis jagati hiljem Pešapai saatjate vahel. Kõige suurema osa sai Pešapaid kehastanud isik, kelleks oli tavaliselt valitud mõni kehvemal järjel olev isik. Peeti ka ühine söömapidu jõe või allika ääres.

Nii rongkäigu ajal kui ka järelpeol retsiteeriti-lauldi üheskoos: Ai Pešapaj, Pešapaj! // Pešapaj, vett on väga vaja! // Vihm ja pilved meie poole! // Kuu ja päike eemale!

Vihmasadude lõpetamiseks ja päikese väljakutsumiseks viidi läbi Gunu nimelist päikeseriitust. Sõna gunu on tõlkimatu, kuid seotud lesgide päikesekultusega. Riituseks kogunes rühm inimesi, kes ehtisid Gunu (või ka mitu Gunut), puunuku, kellele pandi selga punane või kollane kleidike, pähe punane rätik ja kaela pärlid. Nukku hoidis käes tavaliselt naisterahvas. Üheskoos käidi läbi auuli majapidamised ja retsiteeriti-lauldi: Hei Gunu, Gunu, meil on vaja Gunu! // Meie Gunule on päikest vaja! // Kuu ja päike meie poole, // vihmad, pilved – eemale!

Allikas: lezgikim.narod.ru/Pages/Lezgipage/Adati_lezgi/Peshapaj.html

Mai, 2023

Vaata lisaks:

German (lõunaslaavi vihma- ja viljakusnukk)
Gudil ja Zemirej (mägijuudi vihmariitus ja vihmajumal)
Gudil / Gudi / Gudu / Godei / Pešapai / Zjuvil / Duduk (vihmariitus ja -olend Lõuna-Kaukaasias)
Eren / Eran / Neren (lesgide veejumal)