Balti vetemütoloogia

Baltlased on rühm Läänemere-äärseid rahvaid, kes kõnelevad balti keeli, mis on indoeuroopa keelkonda kuuluv keelerühm. Balti rahvad pärinevad indoeuroopa hõimudest, kes asusid Moskva, Oka ja Volga jõe valglates ning nendest ka mõnevõrra lääne pool. Balti rahvastest on säilinud vaid idabaltlased: leedulased ja lätlased (sh latgalid). Läänebalti hõimud (preislased, jatvingid, galindid jt) on välja surnud. Balti hõimude hulka kuulusid ka kuralased, semgalid, seelid, samogiidid, aukštaidid, skalvid, sembid, natangid, varmid, pogesaanid, pomesaanid, bartid ja nadruvid. Varasemalt elasid baltlased osaliselt ka praeguse Venemaa, Valgevene, Ukraina ja Poola aladel.

Balti hõimud olid Euroopas viimaste seas, kes ristiusustati, mis toimus peamiselt 14. ja 15. sajandil. Baltlaste vanemate uskumuste kohta on saadud nappi ja killustatud teavet Rooma ja Saksa kroonikatest, samuti folkloori, etümoloogia ja võrdleva mütoloogia põhjal.

Kõige olulisemaks jumalaks oli protobalti Deivas (leedu Dievas, läti Dievs, latgali Dīvs, preisi Deiws), mis on jõudnud ka läänemeresoome rahvaste keeltesse kui eesti 'taevas' või soome 'taiva'. Samas on baltlaste religioon polüteistlik, paganlikku panteoni mahub mitmeid erinevaid jumalaid ja hulk väiksemaid jumalusi või valdjaid. Nii on Läti mütoloogias, mis on rekonstrueeritud suurel määral läti rahvalaulude (dainade) põhjal umbes 70 erinevat 'ema' (māte), nende seas ka Jūras māte (Mere ema), Ūdens māte (Vete ema), Upes māte (Jõgede ema), Bangu māte (Lainete ema) ja Vēja māte (Tuuleema). Ei ole siiski selge, mil määral neid „emasid“ usuti jumalustena ja mil määral on nad vaid rahvalauludes olevateks luulekujunditeks.

Oletatavasti usuti igal paigal olevat oma kaitsevaim, valdjas, kuid eriti pühadeks peeti metsasalusid ja allikaid – ristiusustamise ajal takistasid nad kristlasi sellistesse paikadesse minemast, sest arvasid, et võõrad rüvetavad oma kohalolekuga pühapaiku. Leedus ja Lätis oli niisuguste looduslike pühapaikade nimeks alka (alkas) ja neid võeti ka nö väravatena teistpoolsusesse. Alkade hulka kuulus ka rabasid, jõgesid ja laide. Pühapaikades toodi jumalustele ohvreid, ent ohvriande anti ka lokaalsetele kaitsevaimudele, näiteks sellekski et põllutööd läheksid korda.

Jõgesid peeti elu ja surma eraldavateks veekogudeks. Kui asula paiknes jõe ääres, siis maeti surnud jõe vastaskaldale. Kõiki veeallikaid austati kõrgelt ja tavaks oli hoida igasugune vesi – allikas, kaev, jõgi, järv – puhtana, kuivõrd puhtust seostati pühadusega.

Leedus kandsid jõgede ja allikate jumalused nime Upinis (naissoost jumaluse puhul Upinė, Upyna, Upa), järvede jumalused kandsid nime Ežerinis (naisjumalusena Ežerinė), kaevude jumal oli Šulininis (Szullinnijs).

Aprill, 2022

Vaata lisaks:

Velnias / Velinas / Velns (deemon balti mütoloogias)
Patrimpus (preisi veejumal)
Bardoayts (preisi meresõidujumal)
Bangu māte (läti meresõidujumalanna)
Vėjopatis (leedu tuule- ja merejumal)
Pinčiukas (raba- ja soovaldjas leedu mütoloogias)
Jūras māte (läti mere-ema)
Jurate ja Kastytis (leedu legend)
Eglė (veemadude kuninganna leedu folklooris)
Bangpūtis (leedu merejumal)
Neringa (hiigeltüdruk balti folklooris)