Vetevaldjad Altai-Sajaani rahvastel

Nagu teistel turgi rahvastel, nii on ka Altai-Sajaani rahvastel¹ veeisandaks Su Iyesi (vt lk ...), keda võidakse ka samastada jõega, milles ta elab. Järvedes elava veeisanda nimeks võib olla Köduln iyesi (köldÿң-езi). Veeisandad erinevad üksteisest oma vägevuse poolest, mis oleneb nende valduses oleva jõe või järve suurusest, jõust ja ka kalarikkusest selles veekogus. Veeisand võib kalamehi ja suplejaid nii soosida kui ka karistada: anda kalu või mitte anda, uputada inimesi, lõhkuda paise, paate ümber lükata jms. Temast sõltub ka kevadine jääminek ja sügisene jäätumine. Näiteks uskusid Mras-su ülemjooksul elavad šoorid, et jõgi jäätub alles pärast seda, kui veeisand on tulnud jõe alamjooksult jõe ülemjooksule ja viinud sinna ka kalad – isand ise läks aga talveks taigasse. Arvati, et talvel pole õige kala püüda, sest see häirib veeisanda rahu, mille eest ta maksab kevadise jäämineku ajal kätte. Ka ei võtnud hakassid seetõttu talvel vett jõest, vaid sulatasid lund. Kevadel arvati veeisandat koos jääga allavoolu liikuvat ja sellel ajal peeti teda eriti ohtlikuks. Teda kujutleti siis musta loomana, kes oma sarvedega tõukab ja loobib jääkamakaid või ka koletusliku kalana, keda nimetati Ker-palõkiks (кер-палыk).

Hoopis sagedamini kujutleti Su Iyesyt aga antropomorfse olendina, mehe või naisena. Veevaldjaid arvati elavat veekogudes sarnaselt inimestele; neil on perekonnad, nad peavad karja, käivad külas jms. Hakassi lugudes elab veeisand Jenissei ja Abakani põhjas, magab punase kangaga kaetud pehmes kuldvoodis ja kannab punast mütsi. Hakassidel on lugusid, milles ta tuleb meesterahvana ämmaemanda juurde ja viib ta endaga veealusesse maailma, et tema naist sünnitusel abistataks. Šooridel on mitmeid lugusid, mis on seotud jääminekuga. Nii läheb ühes loos veeisand jäämineku ajal korraks külla mäeisandale, kuid joob ennast seal purju – jääminek peatub, jää ummistab jõe ja tekib üleujutus, mis hakkab asulaid uputama. Inimesed pöörduvad šamaani poole, kes rändab mäeisanda majja, kuid kardab ise veeisandat äratada ja puistab tema kõhu peale sipelgaid – too ärkab sipelgahammustustest üles ning jää hakkab edasi liikuma. Eriti sageli kujutleti veevaldjat naisterahvana – ta on kas ise vetevalitseja või siis tolle tütar. Ta istub kaldal, kammib oma punaseid juukseid ja veab mehi jõkke. Kui teda ehmatada, viskab ta kammi üle õla. Noormees, kes kammi kinni püüab, on määratud uppuma, kuidas ta ka veekogusid ei väldiks.

Jõgede vahel arvati kehtivat samasugused suhted nagu inimestel, näiteks pidasid šoorid jõge Tom meheks, selle Kondomu nimelist lisajõge tema naiseks ja Mras-su nimelist lisajõge pojaks; altailastele olid jõed Bija ja Katun mees ja naine, hakassidele oli aga Abakan jõgi, mis valitses oma lisajõgesid.

Altai-Sajaani rahvad soovisid ära teenida veeisandate soosingut ja tõid neile ohvriande. Vette (või lõkketulle) heideti esimesi suutäisi mõnedest oma roogadest, jõgesid ületades seoti koolmekohtades puude külge riideribasid, riide või nahkpaelu, vahel visati vette ka tubakat või münte. Hakassid ohverdasid 7-8 aasta tagant veevaldjale halli värvi hobuseid, tofad hobuseid ja põhjapõtru. Šooride pärimuse järgi ohverdati kunagi Mras-su jõel kärestikule ka vanamoor; naine tapeti ja saadeti tema keha parvel allavoolu ohtliku kärestiku poole. Kalamehed järgisid püügi ajal mitmeid käitumiskeelde: ei tohtinud naerda, kiruda, karjuda ega ütelda midagi solvavat vetevaldja kohta. Vett tajuti kui midagi elavat ja seda kardeti haavata rauast või teravate asjadega (šoorid, sagaid) risustada või määrida ebapuhaste esemetega, seda ei tohtinud võtta määrdunud nõuga. Šoori vanameeste jutu järgi tuli veevaldjat kohates võtta müts peast, kummardada ja paluda temalt, et ta inimestele kala annaks – valdjaga pidi kõnelema tema keeles, aga õigeid sõnu teadsid üksnes vanad kalamehed, kes hoidsid neid saladuses, sest muidu kaotasid need oma jõu. Enne kalapüügi alustamist valati vette veini, altailased sidusid püügikoha lähedale riidelinte või särgi, tofad piserdasid lõkkesse teed, piima või rasva.

Peamiselt kevadeti, ent paiguti ka suvel või sügisel, viidi läbi suuri ohverdamisriitusi, mis olid vahel pühendatud nii vee- kui ka mäeisandatele.

¹ Rahvad Lõuna-Siberis Altai-Sajaani piirkonnas; piirkonna lõunaosa on mägine, põhjaosa tasandikuline. Seal elavad rahvad kõnelevad turgi keelte hulka kuuluvaid keeli.

Tõvad. Rahvas Jenissei ülemjooksu piirkonnas. 2021. a elas Venemaal 295 384 tõvalast (neist 249 299 Tõva Vabariigis), Hiinas 14 456 ja Mongoolias 2354. Usundiks on tengrismiga (siberi šamanismiga) põimunud Tiibeti budism.

Altailased. 2010. a elas Venemaal 74 238 altailast (neist 68 814 Altai Vabariigis), mõnituhat altailast elas ka Hiinas ja Mongoolias. Jagunevad lõuna- ja põhjaaltailasteks, kes erinevad keele, kultuuri ja antropoloogilise tüübi poolest: lõunaaltailased kuuluvad selgelt mongoliidsesse rassi, põhjaailastel on europiidseid jooni ja nad kuuluvad uurali rassi. Peamiseks elualaks on Obi ülemjooksu piirkond. Usundiks on altai šamanism, mida on mõjutanud õigeusk ja budism; kõige levinum on aga burhanism, mis tekkis ja levis alles 20. sajandi alguses.

Hakassid. 2010. a elas Venemaal 72 959 hakassi (neist 63 643 Hakassi Vabariigis), Hiinas umbes 1200 hakassi. Peamiseks areaaliks on olnud Jenissei lisajõe Abakani jõe ümbruskond ja Tšulõmi jõe ülemjooksu piirkond. Antropoloogiliselt on hakassides segunenud europiidne ja mongoliidne rass. Suurimaks alamrahvaks on sagaid, hakasside etniline rühm, mis moodustab hakassidest umbes 70%, elab peamiselt Abakani jõe ümbruses ja kõneleb hakassi keele murret. Peamiseks usundiks on õigeusk, kuid uskumustes on säilinud ka jooni tengrismist (siberi šamanismist).

Šoorid. Väikerahvas Venemaal Kemerovo oblastis, põhiline asuala Kuznetsi Alatau eelmäestikus Tomi jõe (Obi lisajõgi) ülemjooksul. 2010. a elas Venemaal 12 888 šoori, kellest šoori keelt valdas 2839 inimest.

Sojoodid – väikerahvas Venemaal Burjaadi Vabariigis. Keel sarnaneb tõva keelega. 2010. a elas Venemaal 3608 sojooti.

Tofad ehk tofalaarid – väikerahvas Jenissei lisajõe Udõ ülemjooksul 2010. a elas Venemaal 762 tofat. Usundiks animism, totemism, šamanism.

Tšulõmid – väikerahvas Venemaal Obi lisajõe Tšulõmi ääres. 2010. a elas Venemaal 355 tšulõmi, keelt oskas neist 44.

Allikad: Wikipedia; Дыренкова Н.П. Тюрки Саяно-Алтая. Статьи ja этнографические материалы. СПб.: МАЭ РАН, 2012

Jaanuar, 2023

Vaata lisaks: