Konn Altai mütoloogias. Ettekujutus sellest, et maad hoiab oma kõhul konn, pärineb tõenäoliselt Tiibeti budistlikust mütoloogiast ning on sealt levinud teiste rahvaste, sealhulgas Altai rahvaste kosmogooniasse. Demiurg Otšurmanõ (Очурманы) ja tema kaaslane Tšagan-Šukutõ (Чаган-Шукуты) nägid vees konna, kes sukeldus vette. Otšurmanõ, kes soovis leida puhkepaika, käskis Tšagan-Šukutõl konna veest välja tuua ja too tõigi, keeras ta kõhuga ülespoole, Otšurmanõ istus konnale peale ja käskis kaaslasel vee põhjast ka mulda tuua. Too tõi mulda, puistas seda konnale kõhu peale ja nii sündiski kindel pinnas ehk maa.
Altai rahvad hoiduvad konnade tapmisest, sest konna peal seisab maa. Tõvade pärimuses on maa Altani nimelise konna kõhul; kui konn ennast liigutab, võib maa sealt maha kukkuda. Ükskord konn liigutas ennast ja Ulu-Dalai (tõva Улу-Далай, 'suur meri') muutus rahutuks, hakkas pulbitsema ja väljus kallastest. Seda nägi ette vaid üks vanamees, kes valmistas parve, mis oli tugevadatud rauaga, istus koos mõnede kaaslaste ja toiduvaruga parvele ning pääses eluga. Kõik teised inimesed ja ka loomad said hukka. Parv olevat praegugi veel kõrgel taigas, kuhu vesi selle kandis. Lõunatõvade mütoloogias on olemas allilma valdjas Melhi (Мелхи), hiigelsuur ja väheliikuv nelja jalaga loom, kes hoiab üleval maad – versioon kosmilisest konnast või kilpkonnast.
Altai šamaanitrummide alumisel poolel kujutatakse alumise maailma olendeid – konnasid, madusid, karusid. Mõnedes altailaste ja šooride müütides õpetab loojajumal Ulgenile tule tegemist konn või kivikakk. Altailaste müütiline kangelane Altai-Buutšai (Алтай-Буучай), kelle äratas ellu taevane neiu, oli alguses tumm – kõnevõime sai ta ta pärast seda, kui sõi ära pool valge konna keelt.
Allikas: a700.ru/animals/water-animals/22-lyagushka-altajskikh-narodov-i-tibeta-mifologiya.html
Jaanuar, 2023