Pühad allikad vadja rahvausundis
Puhtal ja liikuval veel usuti olevat tervistavat väge. Enam tähelepanu on vadja pärimuses saanud veekogud, mis talvel ei jäätu, samuti osutab pühadusele allika või oja voolamine vastu päeva. Ka on need sageli paiknenud pühade puude ja kivide vahetus läheduses. Osa endistest kultusallikatest ja -kaevudest on kiriklikult pühitsetud ja religioosne sünkretism avaldub nende kristlikele pühakutele või tähtpäevadele viitavates nimedes (nt Sergei lähe, Iiliä õja, Kupol'o kaivo), allikate juurde asetatud ikoonides ning nende lähedusse rajatud kabelites ja kirikutes.
Allikad on tuntud eelkõige ravimispaikadena. Et haigusi võis tulla veest ja üleloomulikelt olenditelt, tuli allikasse viia lepitusohver (võra): puhas riidetükk, käte- või ninarätik, sellesse mässitud sool, hõberaha vms, mida on enne hoitud kontaktis haige kehaosaga. Seda tuli teha öösel või varahommikul enne päikesetõusu, seljas valged, puhtad rõivad ja minna ei tohtinud üksinda, kuid võõrad ei tohtinud siiski minemisest teada; lahkudes ei tohtinud tagasi vaadata. Ohverdamist on saatnud kummardamine ja kiriklikud palved (kõige sagedamini meieisa), samuti loitsulised fraasid, milles palutakse andeks, pakutakse võra ja küsitakse vastutasuks head tervist.
Kui varasemal ajal toimus allikal ravimine ja ohverdamine vastavalt vajadusele (haiguse või õnnetuse korral, ka lapse sündimisel), siis kiriklikult pühitsetud ja kristlikku kultusse kaasatud kohtades toimus see reeglina pühakupäevadel (nt Eeliapäev, Jaanipäev). Ristikäigu või allika lähedal peetud jumalateenistuse käigus õnnistas preester allikavee, millega palvusele kogunenud rahvas piserdas haigeid kehaosi ja mida raviotstarbel võeti ka koju kaasa.
Allikas: Ergo-Hart Västrik, Madis Arukask. Vadja aken (vaateid vadja rahvausundile ja asutusloole)
folklore.ee/rl/folkte/sugri/vadja/mytol/allikad.htm
Jaanuar, 2023