Veehaldjad vadja rahvausundis

Veehaldjate kohta oli vadjalastel erinevaid nimetusi, milledes kajastus, kas tegemist oli mere-, järve-, jõe-, oja-, allika- või kaevuhaldjaga. Igas veekogus oli oma veehaldjas. Vähesel määral avaldusid ka rannarahvastele omased arusaamad vetehaldjast kui kui feminiinsest kalade ja vetevalla valitsejast. Niisugust pärimust leidus mere ja suuremate siseveekogude (Lauga jõgi) piirkonnas, kus toimus kalapüük. 18. sajandi lõpust pärit kirjelduste kohaselt oli vadjalastel üks päev aastas pühendatud mere-emale, kellelt randa kogunenud rahvas palus ühiselt rikkalikku kalasaaki. Sellel päeval alustati kalapüügi hooajaga, esimene tabatud kala keedeti või küpsetati koheselt ja heideti tagasi vette. 20. sajandist on pärimuses tuntud lood, mille kohaselt vesihaltialain võis võrke lõhkudes või takistades nende väljavõtmist takistada liigahnete kalurite kalapüüki. Vesi-ämmä või meri-haltiaz esineb neis lugudes suure kala või muu veeloomana, kes suudab ka vett muuta raevuseks ja paate ümber ajada. Osaliselt on veehaldjat samastatud ka laevahaldjaga, kes teab ette, millal alus upub, samuti on veehaldja sekkumisega põhjendatud merel eksimist. Merelkäijad olevat silmanud vetehaldjat kui kalasabaga inimest, kes olla jäänud ka kalurite võrkudesse.

Järvedega seotud pärimustes on veehaldjas enamasti näkilaadne uputaja, pikkade juustega naisterahvas, kes istub vee ääres kivil ja kammib ennast või nutab, et meelitada inimesi vee äärde ja siis uputada. Enamasti pole ohvrite sool tähtsust, kuid vahel siiski: Savvokkala järve haldjas (naiz-eläjä, jarvi-emä), olevat uputanud ainult meesterahvaid, naabruses asuva Süväjärve meeshaldjas (mees-eläjä, jarvi-isä) üksnes naisterahvaid.

Mõnede veekogudega seostub arusaam, et sinna peab igal aastal uppuna mõni loom või inimene. Et järvehaldjat lepitada, on igal aastal ja kindlal ajal (kevadel, eeliapäeval) viidud neisse loomohvreid (oinas, oina pea või jalad), samuti raha ja rätikuid. Erandliku tõrjemenetlusena on räägitud lugu sellest, kuidas pühamees ujus Lauga jões vastuvoolu, pärast mida seal enam inimesi ei uppunud.

Lisaks ülalpool toodud nimekujudele on veehaldja nimedeks ka vezikko, russalka, vesi-emä, järvõõ peremmeez, jarvi-pappi, jõgõõ-ema, lähtie altõõ, oja haltiaz.

Allikas: Ergo-Hart Västrik, Madis Arukask. Vadja aken (vaateid vadja rahvausundile ja asutusloole).

folklore.ee/rl/folkte/sugri/vadja/mytol/veehald.htm

Jaanuar, 2023

Vaata lisaks:

Pühad allikad vadja rahvausundis
Vumurt / Vu kuźo (veehaldjas udmurdi mütoloogias)
Veehaldjas (eesti)