Allikas (udmurdi Ошмес), udmurdi uskumustes austuse ja kummardamise objekt. Austati peaaegu kõiki teadaolevaid allikaid. Suguvõsa pühamukoha või asulapaiga valikul oli allika olemasolu kohustuslikuks tingimuseks. Legendides andis allika asukohast märku mõni püha loom, tavaliselt valge või must härg. Teiseks soovitud tingimuseks oli kase olemasolu allika juures. Kask ja allikas tähistavad justkui universumi keskpunkti, kohta, kus ühinevad taevas ja maa, ja kus teatud aegadel (nt suvisel pööriajal) toimub maailmade ühtumine. kontakti ja ristumisi.
Allikate pühadust rõhutavad nende rüvetamise keelud ja paisete või kärnade tekkimist inimese kehale selgitati nende keeldude rikkumisega. Eriti tähelepanelik tuli olla nn ohtlikel aegadel – keskpäeval ei tohtinud vett ammutada tahmaste nõudega või vee ääres mürada. Põhja-udmurdid ei võtnud vett enne kella nelja päeval; suvisel pööriajal kaeti allikas „kurja“ päikese eest keskpäeval valge linaga. Võõrast allikast janu kustutades visati enne joomist vette puuleht või rohulible ja üteldi umbes nii, et „ära mind haara, ära mind söö – haara /söö seda“. See oli seotud ettekujutusega vetehaldjast, kes võis inimest „haarata“, st saata talle haiguse või nõrkuse. Eriti ettevaatlik tuli olla metsas olevate allikate puhul, kuna metsas peeti vaenulike haldjate mõju tugevamaks.
Allikas: tangyra.ru/etno/info/oshmes.html
Jaanuar, 2022