Šulikunid (vene Шуликуны, Шилыханы, Кулешата jm), paharetid vene folklooris, kes tulevad jääaugust jõuludeks maa peale. Tuntud sellistena Põhja-Venes, on tõenäoliselt seotud komide jõuluaegsete veehaldjate kutt'adega (lk ...).
Šulikunid tulevad maapinnale läbi jääaugu jõest või soost. Nad on väga väikest kasvu, rusika suurused või natuke suuremad, ja teravate koonuspeadega, millega nad jäässe auke uuristavad. Mõnes kirjelduses pole neil jalakandu (ka kurat on sageli kandadeta) ja nende suus põleb tuli. Nad riietuvad valgetesse või värvilistesse riietesse. Vahel on šulikunidel raudsaanid või raudvankrid ning raudhobused, vahel sõidvad nad ringi nahkadel, mattidel, ahjudel. Šulikunitel on käes raudkonksud, millega püütakse inimesi – haaratakse mehest kinni ja tiritakse ta auku. Ka jooksevad nad mööda tänavaid, käes pannid hõõguvate sütega. Nad teevad muidki tempe – veavad joodikuid lumehangedesse, vahivad öösel akendesse ja hirmutavad lapsi. Nende ilmumist peetakse eesseisva aasta kohta halvaks endeks.
Šulikunide vastu aitas ristimärgi tegemine. Mõnes Põhja-Venemaa külas võeti jõululaupäeval toimuva vee õnnistamise ajal ette sõit troikadega küla ümbruses ja jõejääl, et šulikunid purustada.
Vologda kandis arvati, et šulikunideks saavad ema poolt hüljatud või tapetud imikud.
Allikas: Wikipedia; bestiary.us/shulikun
Detsember, 2022