Jõuluaegsed vetehaldjad (kutt’a, kutt’a voisa, kutt’a vasa üe, kut’imut’i, veža voija, šul’kun jm), veeolendid komi pärimuses. Jõuluaegsed vetehaldjad kutt’ad tulevad veest välja jõuludeks. Nad peremehetsevad maa peal kogu jõuluaja ja lähevad siis tagasi vette. Ülejäänud aasta jooksul nad inimeste ilmaga kokku ei puutu.
Eriti ohtlikud olid kutt'ad jõululaupäeval ja siis ka täiskasvanutele. Teistel jõulupäevadel hirmutati nendega peamiselt lapsi, keelates neil hilja õhtul väljas olla. Lastel keelati jõuluajal ka järskudel jõekallastel kelgutada, et kutt’ad ei viiks neid jääauku.
Kutt'asid kujutleti väikeste inimestena, kes lohistavad enda järel raudkelke, millega nad oma ohvreid minema veavad. Noored suhtusid nendesse haldjatesse üsna kartmatult, ei pidanud neid ei headeks ega kurjadeks. Arvati, et kutt’adest on isegi kasu, kuna nad toovad jõuluaegse ennustamise ajal teateid tulevikust.
Ettekujutusi jõuluajal veest ilmuvate haldjate kohta oli ka teistel rahvastel. Udmurdid nimetasid neid vožo, põhjapoolsed venelased šulikinõ, šulõkanõ, šelikunõ jne.
Allikas: Komi mütoloogia. // folklore.ee/rl/pubte/ee/sator/sator15/
Detsember, 2022