Vana-Kreeka polüteismis oli rohkelt tähtsamaid ja vähemtähtsamaid jumalaid ja jumalusi, kusjuures mere- ja veejumalatel on nende seas arvuliselt suur osakaal ja oluline roll. Platon on öelnud, et kreeklased on nagu konnad, kes istuvad ümber tiigi – nende linnad paiknesid Vahemere rannikul Väike-Aasiast Lõuna-Itaaliani, samuti Musta mere ääres – sellest ka merejumalete rohkus ja osatähtsus. Kreeka jumalate panteon ei koosne puht-kreeka päritoluga jumalatest, vaid võeti üle ja kreekastati ka varasemate hõimude ja rahvaste jumalaid ja sama tehti ka naaberriikide jumalatega. Hilisemalt hakati seda protsessi ladina keeles nimetama mõistega interpretatio Craeca ('Kreeka tõlgendus') ja selle käigus vajusid algsete jumalate nimed ja kirjeldused aja jooksul unustusse. Niisamuti toimisid hiljem roomlased kui romaniseerisid nii kreeka, keldi kui ka germaani jumalaid – seda nimetati interpretatio Romanaks ('Rooma tõlgenduseks'). Interpretatio Craeca aitas muuta Kreeka religiooni ühtsemaks, unifitseeritumaks. Jumalarohkus vajas ka teatavat ülevaatlikkust, süsteemsust – see tekkis Hesiodose 8. sajandil eKr kirjutatud teosega „Teogoonia“ (Θεογονία), milles kirjeldati jumalate põlvenemisi – Hesiodose kosmogoonias on palju kokkupuutepunkte Mesopotaamia usundiga, täpsemalt 2. aastatuhandel eKr Väike-Aasias elanud hurri tsivilisatsiooniga; Kreeka jumalad seisavad vähemalt osaliselt varasemate jumalate õlgadel. Hesiodose teogoonia polnud siiski ainuvalitsev: näiteks 6.-5. sajandil eKr tekkinud orfismi nimelises usuvoolus oli jumalate nimistu ja tähtsusrida mõnevõrra erinev. Nende jumalate hulkka kuulus näiteks ürg-merejumal Hydros, keda Hesiodose teogoonias ei ole.
Kreeka veejumalate ülimuslikkus meenutab Lähis-Ida iidset mütoloogiat ja võib olla sellest ka mõjutatud – Baüloonia loomismüüdis Enûma Eliš (2. aastatuhat eKr) on Tiamat (soolane vesi) ja Apsu (mage vesi) esimesed jumalad niisamuti nagu Homerose Iliases on seda Oceanos ja Tethys. Maailma esimeseks teadlaseks ja filosoofiks nimetatava Thalese (624 – 546 eKr) arvates oli vesi ürgalge ehk algaine (ἀρχή), mis on kõige algus ja kõige olemus. See kõlab kokku ka Vana Testamendi esimese Moosese raamatu teise lausega: „Ja maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim hõljus vete kohal.“
Hesiodose järgi on Oceanos ja Thetis Uranose ja Gaia (Taeva ja Maa) lapsed, õde-venda, kes sigitasid 3000 okeaniidi ja 3000 jõejumalat (potamoi). Oceanose ja Thetise kõrval on mere ürgjumalaks Pontos, Gaia ja Aitheri (Maa ja Eetri) poeg (Hesiodose järgi sünnitas Gaia Pontose iseenesest, ilma armuliiduta), kes sigitab oma ema Gaiaga sellised merejumalad nagu Nereus, Phorkys, Keto, Eurybia ja Thaumas. Algjumalate hulka kuulub ka Thalassa, Pontose naissoost vaste, Aitheri ja Hemera (Eetri ja Päevavalguse) tütar. Thalassa liidust Pontosega sündisid kõik kalad ja mereloomad, ka olla neist sündinud merenümf Halia (teisal peetud Nereuse ja Dorise tütreks); samuti on Thalassat vahel peetud merenümf Aphrodite emaks, kelle ta olevat viljastanud Uranosega (Taevaga).
Kreeka merejumalatest tuntuim on Poseidon, titaanide Kronose ja Rhea poeg, Zeusi ja Hadese vend, kes samastati Roomas Neptunusega. Poseidoni naine on merenümf Amphitrite (Roomas Salacia) ja Poseidonil on nii Amphitrite kui ka teiste naisolenditega palju järglasi, kelle seas on nii kangelasi kui ka koletisi, jumalaid, pooljumalaid ja surelikke (Triton, Charybdis jpt). Homerose suurel määral merelises Odüsseias on sündmuste peamiseks edasiviijaks pigem Poseidon kui Zeus, ka mitmetes Kreeka linnades oli Poiseidon peamiseks jumalaks, linna patrooniks, Platoni kirjeldusel oli ta ka kadunud Atlantise valitseja.
Mere vanamehed on rühm kreeka merejumalaid, Homerosel halios geron (ἅλιος γέρων 'mere vanamees' või 'merevana'): need on Nereus, Proteus, Glaucus ja Phorkys. Need merejumalad pole nii võimsad kui Poseidon, kuid igaüks neist on kujumuutja või prohvet ja kaunite nümfide või kohutavate koletiste isa või vanaisa. Iga Merevana järglased moodustavad omamoodi väikese panteoni, milles peegelduvad vaimse ja füüsilise maailma erinevad tahud.
Merel oli iidsete kreeklaste elus tohutu osatähtsus: ühtpidi oli meri inimesi toitev ja meresõit inimesi ühendav, aga samas veealuste vulkaanipursete, orkaanide või ka väiksemate, kuid ikkagi hukutavate tormide tõttu ohtlik ja mõistetamatu. See selgitab suurt merejumalate arvu ja nende austamist.
Allikas: Wikipedia
Oktoober, 2022