valgala (valgla)
valgala ehk valgla
Maa-ala, kust veekogu (jõgi, järv) või selle osa saab oma vee. Näiteks Pärnu jõe valgala või Võrtsjärve valgala.
Jõe valgala toimib nagu lehter: kõikjalt valgalast voolab vesi sellesse jõkke kokku. Jõe igal lisajõel on oma valgla, mis kuulub emajõe valgla koosseisu.
Valgala jaguneb maapealseks ja maa-aluseks valgalaks. Valgalast rääkides peetakse tavaliselt silmas maapealset valgala, sest maa-alust valglat on enamasti raske kindlaks teha.
Maakera maismaast 32% kuulub Atlandi ookeani valglasse, 15% Põhja-Jäämere valglasse, 13% Vaikse ookeani ja 13% India ookeani valglasse. Antarktikat, mis moodustab maismaast 8%, ei ole sinna hulka arvatud
Maailma kolm suurima valgalaga jõge on Amazonas, Kongo jõgi ja Mississippi. Euroopa kolm suurima valgalaga jõge on Volga, Doonau ja Dnepr.
Eesti suurima valglaga jõgi on Narva jõgi: Narva jõe valgla on suurem kui Eesti.
Äravooluta valgala ehk äravooluta ala on valgala, kust pinnavesi ei voola maailmamerre.
Äravooluta valgalale langenud sademed kas kuivavad enne maailmamerre jõudmist, voolavad äravooluta soolajärve või infiltreeruvad pinnasesse.
Äravooluta on näiteks Kaspia mere, Araali mere ja Surnumere valglad. Selliste järvede vesi on tavaliselt kõrge soolsusega.
Sageli on äravooluta alad väga kuivad, nii et sinna oluliselt sademeid ei langegi. Maailma maismaast moodustab äravooluta ala umbes 18%
Valglaid lahutavat piiri nimetatakse veelahkmeks ehk veelahkmejooneks. Veelahkmejoon on tihti piiriks kahe riigi vahel, kui piir kulgeb piki mäestikke.
Allikad:
Eesti Entsüklopeedia, 10 kd. Tln., 1998
Vaata lisaks:
vesikondveelahe