Väinjärv (artikkel ajakirjas Kalastaja nr 23)

Väinjärv. Ralf Mae

Väinjärvega puutusin esmakordselt kokku umbes 15 aastat tagasi, mil tollasel Eesti NSV Kalastajate Seltsi Paide klubil asus järve ääres kena kalastusbaas koos paadilaenutusega. Töötasime seal vahelduva eduga päris mitmel suvel – varahommikuti ja õhtuti käisime kalal, päeval aga laenutasime paate. Kui ilm juhtus olema vihmane ning sõitjaid vähe, sai kala püütud ka päeval – sildadelt oli paadikuuri juures toimuv kenasti silme all. Nii saigi järv koos sel-les leiduvate kalaliikidega ning püügipaikadega üksipulgi selgeks õpitud. Väinjärv asub Kesk-Eestis, Koeru alevikust umbes 4 km kagu suunas. Tallinn-Tartu maantee poolt lähenedes tuleks Koeru peale keerata Mäekülast, Piibe maanteelt aga Kapust. Mõni kilomeeter Koerust Ervita poole ja kohal te oletegi. Looduslikult on tegemist küllaltki ilusa veekoguga – kaldad on (raba)metsased, põhjakaldal asuvad mõisahoone ja park ning järveäärsetest rabadest võib korjata seeni, mustikaid, sinikaid, pohli, murakaid jms. Teatmeteostes antakse Väinjärve pindalaks ca 40 ha, maksimaalseks sügavuseks 11,5 ja keskmiseks sügavuseks ca 5 meetrit. Valdavaks on mudapõhi, lii-vapõhja esineb vähesel määral veekogu põhja- ja lõunakaldal. Järves on rohkesti põhjaallikaid ning vesi muutub sügavaks kiiresti, juba kalda lähedal. Väinjärve vesi on rohekas, ent, eriti suve alguse poole, küllaltki läbipaistev, seda just järve idaotsa jäävas Preedi “sopis”. Kaldaääred on enamasti palistatud roostikuga, mis muu-dab kalastamise kuivalt maalt problemaatiliseks. Mõnevõrra leevendavad püügipaikade nappust mitmed sillad ja purded, mis veele ligi võimaldavad pääseda, ent tõsisemat püügiretke ette võttes tuleks ikkagi kasutada paati – kas üritada laenata mõne kohaliku käest või võtta ühes enda oma.  Pikemalt järves esinevatest kalaliiki-dest. Nagu arvata võib, on väga laialt levinud särg – teda on võimalik püüda pea kõikjalt, kust aga veele ligi pääseb ja ilma suurema sissesöötmisetagi, kusjuures keskmine kaal jääb vahemikku 50...150 grammi. Järves esineb ka väga suurt särge – mäletan, kui’s kunagi sai peibutuseks vette pillutud kilogrammide kaupa kruupe ning seejärel punasilmseid hiiglaseid kakutud – suuremate kaal oli liialdamata 300...400 grammi. Massiliselt esineb ka viidikat, kes kasvab kogunisti nii suureks, et lugeja, tahtes suhteliselt väikese vaevaga pääseda viidikaga “Kalastaja” kalatabelisse, peaks rekordilisi isendeid jahtima just kõnealusest järvest. Samuti võiks koht huvi pakkuda ka võistlusõngitsejatele, seda just viidika-noppimise trenni mõttes – kui väidan, et minutis 10...30 kala saadakse, ei liialda. Latikat on Väinjärvest, võrreldes teiste järvedega, kus olen kalastanud, tabada suhteliselt lihtne. Pisikest latikalipsu trehvab särjepüügil sekka vahekorras 1:4. Suuremate isendite tabamiseks, kes väljavõtmisel juba ka korralikku vastupanu osutavad ja püügimõnu pakuvad, tuleb teha eeltööd ja näha natuke vaeva – ent tulemused on enamasti mängimist väärt (latikapüügi nippidest kõnealusel järvel võite lugeda Kalastajast nr. 12). Suurim latikas, mille Väinjärvest kotti ajanud olen, kaalus 2,9 kg. Tõsisel latikapüügil trehvab sekka ka päris korralikku linaskit. Minu viimased sihipärased linaskiretked Väinjärvele jäävad praeguseks küll aastate taha, mil suure kala püük käis raskemapoolse heiteõngega ja rakenduse sissesöödetud püügi- piirkonnas hoidmine oli lainetusega pea võimatu, ent vaatamata sellele tirisime välja täiesti arvestatavaid linaskeid, minu suurimaks jäi 2,5 kg-ne põrakas – isiklik rekord ka pärast möödundsuvist “nirvaa-nat” Endla järvel. Kui linask õnnestub alla meelitada, käitub ta söödaga julgelt ja võtab üsna kindlalt (püük peaks käima vähemalt 3 meetri sügavuselt). Väinjärve linaskid, erinevalt näiteks Endla järve lii-gikaaslastest, on värvuselt väga ilusad – kuldkollaste külgede ja erkpunaste silmadega, kusjuures mudamaitse, mis näiteks Endla järve linaskitel selgelt tuntav on, puudub Väinjärve omadel pea täielikult. Julgen väita, et harrastuskalastaja jaoks on tegemist väga hea latika- ja üle keskmise linaskijärvega. Haugiga on lood isemoodi – järves teda on, ja sugugi mitte vähe, mida kin-nitab ka kevadine kudeaeg, aga tema kättesaamisega on (vähemasti minu puhul) lood kurvapoolsed. Mäletan, et kunagi ehtis klubi paadikuuri seina 9-kilose (kui mälu ei peta) veteröövli alalõualuu, mida meie, poisikesed, aukartusega eemalt silmitsesime, ent selline elukas on Väinjärves üldiselt suur haruldus. Isiklikult olen tabanud suurimana ligi kahekilose haugipoisi, aga peale seda tuleb ka tükk tühja maad – tavalise landihaugi kaal jääb kusagile kilo ringi, isegi alla selle. Ent võib-olla peitub kehvade landisaakide põhjus ka selles, et alati on olnud põhitegevuseks õngitsemine, spinninguga on saanud tegeleda suhteliselt vähem ja sihipäratult. Haugi jahtides soovitaksin siiski järel-vedamist. Ahvenat esineb järves üsna igas mõõdus, ehkki püügil tabatakse 70% alla 100 grammi kaaluvaid triibusid. Kaks korda olen Väinjärves juhtunud isemoodi nähtusele – ahvenasupile, muudmoodi ma seda nimetada ei oskagi. Mõlemal korral oleme püüdnud kirptirguga üle sillaääre, ja ootamatult on hakanud ahven haarama piltlikult öeldes nii, et haagid ühe pisema otsa, ja selleks ajaks, kui ta pinda saad, on ta sõna otseses mõttes kaaslaste poolt otsast juba ära söödud – kusjuures vesi ümberringi keeb triibudest. Selline “tipp-hulluse” aeg kestis mõlemal korral um-bes pool tundi, seejärel vaibus tunni jooksul täielikult. Üldiselt võtab ahven Väinjärves täiesti normaalselt pisikest lanti, nii pöörlevat kui vabisejat, ja jällegi on tulemused paremad järgi vedades. Kiiska juhtub õnge otsa üldiselt harva, sama lugu on ka säinaga. Ilusaid, ligi paarikiloseid säinaid võib mais-juunis hea õnne korral näha roostikus kõrkjate vahel peesitamas, aga kätte saada pole mul õnnestunud veel ühtegi. Kirjanduse andmeil on järve kunagi asustatud angerjat ja esinenud ka forelli, aga puuduvad andmed, et neid keegi ka tabanud oleks. Mõned aastad tagasi elas Väinjärves veel ka päris palju vähki. Millal püüda? Latikapüügile tasub spetsiaalselt välja minna ja proovida kannatab juba aprillis-mais, ja hea õnne korral ei pruugi saagid sugugi kehvad olla, ent parim aeg nii latika- kui ka linaski-püügiks Väinjärvel algab minu kogemuste põhjal ikkagi juuli teisest poolest ja kestab, sõltuvalt sügisest, septembri lõpuni välja. Tõsisemaltvõetavad püügikohad asuvad järve keskosas paiknevate ja veekogu kahte ossa jagavate kõrkjasaarte (õige-mini poolsaarte) ääres, kus vesi sügavam, ja Preedi “kaela” juures. Püügikohta vali-des soovitan uustulnukal kulutada paar tundi sellele, et sõita päeval paadiga mööda rooäärseid ringi ja silmad lahti hoida: murtud või muljutud roog annab tunnistust kohtadest, kus eelnevad püüdjad ankrus on olnud. Algatuseks tasub end “istutada” niisuguste paikade lähedusse – võib juhtuda sissesöödetud kohale, aga sisse-söötmine ja latikapüük käivad teatavasti kokku nagu sukk ja saabas. Kuna veekogu pole väga suur, ei tohiks eelluure tegemi-ne oluliselt aega ega ihurammu kulutada. Kes otsustab külastada Väinjärve koos perega, sellele teadmiseks, et järve põhjaküljes asub täiesti arvestatav liivarand hüppetorni ja korrastatud võrkpalliväljakutega. Mitmeks päevaks minejad saavad ööbida telgis või lähedalasuvas turismitalus. Ahjaa – peaaegu oleksin unustanud. Kohalikud noored, kui nad just kalapüügi eesmärkidega järve ääres ei ole, las tegeleda omade asjadega, teie – enda omadega. Mis muud, kui õnged selga, Väinjärvele ja – kivi kotti! RALF MAE Artikli aadress: Kalastaja 23 http://ajakiri.kalastaja.ee/?1,23,250