Jõksi järvelt mööda ürgorgu kirdesse liikudes jõutakse Vähkjärvele, mis 1638. a. oli tuntud Hansemoisa järvena. Järv on Kanepist 1,5 km põhja pool. Ta pindala on 8,7 ha, sügavus 5,9 m (keskmine sügavus 3,1 m). Kaldad on peaaegu kõikjal laugjalt tõusvad ja üsna kõrged. Vahelduvad metsatukad ja põllumaad. Idaosas on hea liivarand. Kunagi varem on järves linu leotatud, nagu näitavad linaleokivid kaldavees. Järvel on ka mõningaid soostunud kaldalõike. Põhi on paiguti kõva, valdavalt aga kaetud pruuni sapropeeliga.
Läbivool on nõrk. Sisse voolab Piigandi järvest tulev ojake, mis suvel kuivab. Väljavool Jõksi järve toimub suvel ilmselt vaid allikatest saadava vee arvel.
Vähkjärve vesi seguneb ja soojeneb eri suvedel erinevalt. Põhjakihid on üldiselt hapnikuvaesed. Vesi on suvel punakaskollane kuni helepruun, keskmise läbipaistvusega (1,9-2,2 m).
Taimestik suhteliselt vähene, kuid haruldaselt liigirikas (29 liiki). Palju (6 liiki) oli penikeeli, nende hulgas haruldased värf-penikeel, tömbilehine penikeel ja võib-olla isegi väga haruldane liik (Potamogeton sturrocki). Ühes kohas kivisel ja kruusasel põhjal kasvab isegi järv-lahnarohtu.
Vähkjärv oli varem tuntud oma vähirikkusega; ka praegu elutseb siin vähki.
On ka rohkesti kalaliike (ahven, haug, latikas, särg, kiisk, nurg, linask, luts, roosärg ja viidikas). Järves elutseb ondatra.
/Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977/
Särg, ahven, haug, angerjas. /Õngitsemine. Tln., 2003/
Allikad:
Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977