Sõnnikuuss
Sõnnikuuss (Eisenia foetida), ka harilik sõnnikuuss
Soome k tunkioliero, vene k navoznik, ingl k redworm, tiger worm, wiggler worm.
Peaaegu universaalne õngesööt, paljude kalade maiuspala. Kasvab kuni 13 cm pikkuseks, elab kõdunevas sõnnikus ja kompostis, teda leidub ka vanades solgiaukudes või prügimäel, kuid pole mullas ega tavalises lehekõdus. Viimase ajani oli sõnnikuuss ainus vihmaussiliik, keda aretati ja kasutati jäätmete töötlemiseks ning kompostmulla tootmiseks. Eestis kasvatatakse ja turustatakse sõnnikuussist aretatud ussitõugu "Staratel" ("Kaevur").
Vt Staratel, Vaata artiklit: 1779
Sõnnikuusse ja nende mullatootmisvõimet uuris juba Charles Darwin.
Esineb kahesuguseid sõnnikuusse: ühed on ühtlasemalt roosakaspunased ja tumedamad, teised "triibulisemad" - nende puhul eristuvad tumedamad segmendid selgemini heledamatest segmendivahedest. Viimased siplevad innukamalt ja on "elusamad". Erinevus võib olla tingitud sellest, et sõnnikuussil on alamliik Eisenia foetida andrei; mõnede väidete järgi on "andrei" siiski omaette liik, kuna omavahel nad hübriide ei anna. "Andrei" on harilikust sõnnikuussist tumedam.
Kui sõnnikuussi väheke tugevamini pigistada (nt konksule panemisel), eritub temast kollakas-rohekas nõre, millel on tugev, kirbe lõhn. See lõhn kajastub ka sõnnikuussi ladinakeelses nimes: foetida on ladina keeles ´haisev´. See lõhn on tõenäoliselt tekkinud selleks, et ründajaid eemale peletada, kuid kalastamise puhul näib "ussihais" kalu pigem ligi meelitavat.
Sõnnikuussid on väga vastupidavad ning neid võib varuda aegsasti enne kalale minekut. Õngekonksul püsivad hästi. Kasutatakse nii suvisel õngitsemisel kui ka talikalastusel. Vahel on ahvenate või latikate õngitsemisel parimaks õngesöödaks.
Sõnnikuusse kasutatakse hakituina ka peibutussöötade koostises.
Allikad:
V.Korþets, Õngitsemine. Tln., 2003