Soitsjärv
Soitsjärv
Järvamaa Tabivere valla Elistvere, Juula ja Valgma külade ning Tartumaa Tartu valla Soitsvere küla lähedal asuv looduslik järv. Avalik veekoguJärve suubub Ulpesoo peakraav.
Veepeegel 158,2 ha, kaldajoon 9942 m, pikkus 4090 m, laius 960 m, keskmine sügavus 1,2 m, suurim sügavus 8 m
Veepeegel 158,2 ha, kaldajoon 9942 m, pikkus 4090 m, laius 960 m, keskmine sügavus 1,2 m, suurim sügavus 8 m
Valgala 15,2 km2
Keskpunkti koordinaadid:
Ida-Eesti vesikond - Peipsi alamvesikond
Keskpunkti koordinaadid:
| Ristkoordinaat | Kraad, minut, sekund | |
| X | 6493738 | 58°33'19" N |
| Y | 656296 | 26°41'8" E |
Ida-Eesti vesikond - Peipsi alamvesikond
Keskmise karedusega, kihistumata; suurtaimerikas
KKR kood: VEE2065200
KKR kood: VEE2065200
Üks huvitavamaid järvi Vooremaal. Asub Tabiverest 4,5 km ida pool. Veetaseme alandamise tõttu 1930 ja 1956 sai järv tugevasti kannatada. nende tagajärjel alanes veetase kokku 2 m võrra. Praegu on järve absoluutne kõrgus umbes 53 m, pindala vähem kui 200 ha, sügavus 1972. a. suvel vaevalt 7 m (sellest vett 6 m). veetaseme languse tõttu on järv jagunenud kaheks osaks, mida ühendab kitsas kael. Praegu on järve pikkus umbes 4 km, laius alla 1 km. Nagu näitavad L. zur Mühleni uurimused, on järv varem olnud 7,8 km pikk ja ligi 1,5 km lai. Soostumine on järve pindala vähendanud poole võrra, kuna endisest järvenõost on mudaga täitunud 4/5.
Soitsjärv asub edelas oleva saadjärve voore ja kirdes oleva Raigastvere voore vahel. Peaaegu igast küljest piiravad järve sooheinamaad. Kaldad on mudased või turbased, peaaegu kõikjal ääristatud õõtsikuga. Mudakihi paksus on L. zur Mühleni andmeil kuni 14,5 m.
Läbivool on järvest äärmiselt nõrk. Vesi on rohekaskollane kuni kollane, üsna läbipaistev (2,3-3,3 m), hästi segunev ja soojenev. Talvel jääb järv ummuksile.
1972. a. oli järv üleni kaetud taimestikuga, mis moodustus 25 liigist. Järv on väga planktonivaene. Esineb üks harva leitud zooplankter. Põhjaloomastikku on rohkesti.
Veel 1950. aastail oli Soitsjärve kalastik väga liigirikas. Pärast viimast veetaseme alandamist 1956. a. jääb järv igal aastal ummuksile ning seetõttu leidub siin praegu peaasjalikut kokri.
Soitsjärv on üks linnurikkamaid järvi Eestis. Vee madalseisu tõttu on aga linnustik hakanud vähenema.
Esmakordselt 1947. a. Eestisse toodud ondatra esimeseks elupaigaks oli Soitsjärv, kust ta on levinud kõikjale.
Soitsjärv on ka teatava arheoloogilise tähtsusega. Järve kaguotsas Veeriku talu kohal olevat järves tammepakkudest salatee, mille kaudu kohalik rahvas põgenenud läbi järve vaenlase eest linnamäele pakku. Sealsamas järve ulatuva poolsaare tipu kohal on järves eriti rohkesti tammepalke ja vaiu; selle tõttu võib oletada, et siin on olnud mingi suurem ehitis. Võib-olla on tegemist mingi muistse järveasula jäänustega. Soitsjärvest kagu pool on muistne linnamägi, mida nimetatakse Kalevipoja sängiks. Arvatavasti pärineb see II aastatuhande esimesest sajandist ning on olnud mõne üliku asukoht. /Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977/
Küllaltki mudastunud veekogu. Koger, teated üksikute haugide ja linaskite tabamisest. /Õngitsemine. Tln., 2003/
Allikad:
Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977