Ritsikad ja tirtsud kalastamisel

Ritsikad ja tirtsud on sihktiivalised putukad, kes on loodud aasa peal ukerdama ja hüppama, ent satuvad vahel   jõekaldalt vette. 

Ennast päästa püüdes sebib putukas veepinnal innukalt oma koibadega, see aga äratab kalade tähelepanu. Peagi kostab  isukas plumps... Kalamehed panid juba sajandite eest tähele, et kõiksugused tirtsud-ritsikad mekivad kaladele ning hakkasid neid õngesöödana kasutama.

Kõigepealt tuleb pikakoivalised kinni püüda. Kõige mugavam on neid püüda liblikavõrguga, kuid tavaliselt pole seda kalal kaasas ning püük käib kätega. Parimad paigad selleks on niidetud jõeluhad, teeservad, heinamaad. Parim aeg on varahommik, kuni kaste veel tõusnud pole või õhtu, mil kaste hakkab rohule langema — tirtsude tiivad on siis niisked, nad ronivad aeglaselt kõrrelt kõrrele või sooritavad üsna lühikesi hüppeid. Putukat nähes pannakse talle lihtsalt peopesa peale. Kõrges rohus on püüdmine raskem: kõrrel istuvat rohutirtsu nähes tuleb ta hooga pihku haarata, muidu kalpsab minema.

Õngitsemiseks on parimad keskmise suurusega hallid või pruunid ritsikad ja tirtsud (mõnede kalameeste väitel aga hoopiski pisikesed ja kirjud), milliseid kala võtab miskipärast kõige meelsamini. Kui valikuvõimalust pole, kõlbab mistahes sihktiivaline. Suurte ja roheliste ritsikatega (heinaritsikas) tuleb käituda viisakalt, need võivad ka hammustada.

Hoida võib kinnipüütud putukaid pudelis, purgis, karbis või tikutoosis, mis ei ole hermeetiliselt suletud. Vangistatuina ei ole ritsikad ja tirtsud eriti elujõulised, järgmiseks hommikuks on enamus neist juba suikunud. Asja parandab veidike see, kui paneme nende "vangikongi"  luharohtu, see ei lase putukatel ennast nii ruttu oimetuks karelda. 

Mõned kalamehed soovitavad rohutirtsudelt koivad ja tiivad ära rebida, siis pidavat kala paremini võtma. Teised väidavad, et see on rumal soovitus, kuna looduses ilma koibade ja tiibadeta tirtse pole. Veel enamgi — kui kala on koivad ja tiivad "ära näkkinud", ei ärata kärbitud sööt temas enam huvi.

Sihktiivalisi kasutatakse tavaliselt kalastamiseks veepinnalt või vee ülakihist ja neil lastakse raskustamata või väga kergelt raskustatud rakenduse otsas vooluga kaasa ujuda. Selliselt on rohutirts väga hea näiteks turvapüügil. Hea on ka eelnevalt visata veevoolu mõni tirts peibutuseks — kala muutub julgemaks ja aplamaks.

Juhuslikult veepinnale sattunud sihktiivalised ei jää sinna kauaks — nad märguvad ja upuvad. Seepärast on nad tuttavad ka sügavamal toituvatele kaladele ning nendega võib söödastada ka klassikalist käsiõnge, et näiteks põhja pealt särge püüda.

Putukas torgatakse konksule enamasti pea poolt ja teravik tuuakse välja kõhu juurest. Pisemaid rohutirtse võib suurema konksu puhul panna korraga otsa ka mitu tükki. Kas konksu teravik peab olema väljas või varjatud, see on lõppematu vaidlusteema. 

Hästi võtavad ritsikaid ja tirtse turb, säinas, forell ja särg.

Vt Ritsiklased, Vaata artiklit: 1824

Vt Harilik lauluritsikas, Vaata artiklit: 1825

Vt Heinaritsikas, Vaata artiklit: 1823

Vt Kilgid, Vaata artiklit: 1821

Vt Harilik rohutirts, Vaata artiklit: 1828

Vt Niidu-rohutirts, Vaata artiklit: 1829

Allikas:

V.Koržets, Õngitsemine. Tln., 2003