Otsingu tulemused:

muuda otsingut | sulge otsinguaken

Puruvana (ehmestiivalise vastne; kivivana, liivavana, toruvana)

Puruvana (vene k rut¹šeinik, ¹šitik, ¹šivorotka, ingl k Caddisfly larvae), ka ehmestiivalise vastne, liivavana, kivivana, toruvana

Puruvanad on suurte hallikate või pruunikate ehmestiivaliste (Trichoptera) putukate vastsed, kuni 25 mm pikad, elutsevad kaldaäärses vees.

Ehmestiivalised ei ole liblikad, kuid liblikad on nende lähimad sugulased. Maailmas tuntakse ehmestiivalisi umbes 6000 liiki, Eestis on neid seni leitud 160 liiki, kuid neid peaks siin olema kuni 250. Selle seltsi süstemaatika on õige segane, paljude liikide valmikud on omavahel peaaegu eristamatud ja liikidel tehaksegi tihti vahet vaid vastsete kodade ehituse põhjal.

Valmikute kehapikkus on 0,5 kuni 5 cm. Ehmestiivalisi aitavad liblikatest eristada tundlad: nimelt hoiavad ehmestiivalised tundlaid puhkeolekus enda ette välja sirutatult, ööliblikad aga peidavad need tiibade alla. Ja kui liblikate tiibadel on soomused, siis ehmestiivaliste tiibadel on karvakesed, ehmed.

Ehmestiivalised on aktiivsed öösel, päeval poevad varju. Õhtuti võib neid näha suurtes parvedes vee kohal, hommikuti aga kaldataimedel.

On nii koda ehitavaid vastseid, kui ka vees vabalt liikuvaid vastseid. Kõigil vastsetel on tugevasti sklerotiseerunud (lubjastunud) pea ja väga lühikesed tundlad. Väliselt sarnanevad puruvanad röövikutega, esmajoones kooreüraskiga. Suuremad vastsed on tavaliselt tumedamad kui väikesed. Esineb ka rohekaid, kollase kõrvaltooniga või rohekas-kreemjaid vastseid.

Vastsed arenevad külmas vees. Neid leidub jõgedes, ojades, järvedes ja tiikides, kus on läbivoolav külm vesi, ent osa liike võib elada ka seisvas vees, osa koguni riimvees.

Oma kojad ehitavad nad süljenäärmetest erituva nõre abil. Üks kojatüüp kujutab endast liivateradest, oksakestest ja muust kättesaadavast tehtud pikliku ja ümara kujuga ehitist (liivavana teeb oma koja puhtalt liivateradest), teine kojatüüp tehakse tühjade kõrkjavarte jupikeste kokkuliimimisel ja puruvana ise elab ühes neist. Koja kuju ja ehitusmaterjal on liigispetsiifilised, enamasti on koda silindriline või kooniline, kuid esineb ka sarve või teokoja kujulisi kodasid.

Koda on puruvanale varjepaigaks ja ta liigub vees koos kojaga, torgates selleks pea ja lühikesed, hästihaakivad tundlad kojast välja. Puruvana hoidub liivasele põhjale või kinnitub kivide ja taimede külge. Teda leidub ka vette kukkunud puukoore tükkide all. Liigub aeglaselt ja pöörab ennast liikumise ajal tihti ringi, kuid enamasti on liikumatu. Veepinnale hapniku järele puruvana ei tõuse, see imandub temasse läbi seljal asuvate trahheelõpuste. Toitub taimedest ja kõige erinevamate organismide jääkproduktidest. Elab ühe aasta. Läbib selle ajaga neli kestastumist.

Nukkumine toimub alati koja sees. Enne nukkumist lisab vastne kojale kivikesi, et seda raskemaks muuta ja sulgeb nii esimese kui ka tagumise ava. Ka kojata liikide vastsed ehitavad nukkumise ajaks endile koja. Nukustaadium kestab kuni kaks nädalat, misjärel nukk närib kääritaoliste lõugadega koja katki ning ujub pinnale. Enamusel ehmestiivaliste liikidest peab nukk valmiku valmimiseks kuivale ronima.

Eestikeelsed puruvananimetused on välja mõelnud peamiselt professorid Heinrich Riikoja ja Hans Remm, mõnele nimeta sugukonnale sai uus nimi pandud. Kaks alamseltsi langevad suurelt osalt ühte jaotusega, milles loomadel kaasaskantav maja kas puudub või esineb. Esimesel juhul kasutatakse eesti keeles enamasti põhisõna -ehmeslased, teisel juhul -vanalased. Seega võiks Eestis elavaid sugukondi nimetada järgmiselt.

LADINA EESTI

Subordo: Annulipalpia Alamselts: sõõrkobijalised

Rhyacophilidae lõpusehmeslased

Glossosomatidae kuppelehmeslased

Hydroptilidae pisiehmeslased

Philopotamidae keelehmeslased

Psychomyiidae tunnelehmeslased

Ecnomidae järvehmeslased

Polycentropodidae võrgendehmeslased

Hydropsychidae jõgiehmeslased

Subordo: Integripalpia Alamselts: lihtkobijalised

Phryganeidae puruvanalased

Limnephilidae järvevanalased

Goeridae kivivanalased

Lepidostomatidae täpikvanalased

Brachycentridae käppvanalased

Sericostomatidae ojavanalased

Leptoceridae toruvanalased

Odontoceridae vooluvanalased

Molannidae liivavanalased

Beraeidae allikvanalased

/Henn Timm, Purtuvanad, omaette olijad. Eesti Loodus 7/1996/

Korjamine, säilitamine, kalastamine

Madalas vees korjatakse puruvanasid käsitsi, liikudes seejuures vastuvoolu, et vesi sogaseks ei läheks. Veekogu põhjal on nad üsna hästi silmatavad.

Sügavamate veekogude korral otsitakse puruvanasid veetaimede lehtedelt ja vartelt.

Talvel lastakse jääaugust veekogu põhjale paju- või kaseviht, millesse pannakse tükike liha. Mõne päeva pärast võetakse viht koos puruvanadega välja. Ei kõlba pajuokstest tehtud viht, sest pajukoor eraldab vees parkaineid, mis peletavad puruvanad eemale. Kui lehtpuuvihta pole võtta, kõlbavad viha tegemiseks ka kuuseoksad.

Kalal olles lastakse puruvanad riidest kotikeses vette — nii säiluvad nad paremini. Enne konksule panemist tuleb puruvana oma kojast kätte saada, mis pole aga lihtne, kuna puruvana tagumikul on kaks haagikest, millega ta kojast kinni hoiab. Niisama tõmmates rebime puruvana tavaliselt katki. Vastse kättesaamiseks pigistatakse koda vastse saba poolt kahe sõrmega ja sikutakse puruvana peast kinni võttes ettevaatlikult kojast välja. Võib ka koja katki murda, aga seda peab tegema üsna õrnalt. Oma kojast ronib puruvana välja ka siis, kui torgata teda saba poolt kergelt nööpnõela või kõrrekesega.

Konks juhitakse sisse suust, kombitsate vahelt või rindmikult ja välja tuuakse see sabaosas. Püütakse käsiõngega. Hästi võtavad puruvana koger, linask, särg, forell jt. kalad. Võib osutuda mõnel päeval parimaks toidupalaks.

Väga heaks õngesöödaks võivad olla ka valmikud. Kui leiame kaldarohust selle tiivulise putuka, tasub ta kindlasti konksule panna.

Puruvanasid võib säilitada mitu päeva samblas või lepalehtedes, mis on keeratud niiske lapi sisse ja pandud külmkappi. Temperatuuril +20°C ronib puruvana oma kojast välja ja hukkub.

Ehmestiivalisi ja nende vastseid (larve), jäljendatakse sageli lendõnge putukate sidumisel.

Allikad:

http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/9607/puruvana.html

V.Kor¾ets, Õngitsemine, Tln., 2003; samuti Õngitsemine+, käsikiri