põrutamine

Rahvasuus ka välsul, põksul, põrul, peksul, koksul käimine.

Põrutamisega püüti hilissügisel, esimese läbipaistva jää ajal. Põrutamiseks kasutati kas parajat puunuia, mille raskus sõltus kalamehe east, rasket keppi, kirvesilma või kivi. Tulemusrikkam oli püük liivasel põhjal ja madalas vees.

Kala silmates põrutas püüdja vastu jääd ning uimastas sellega kala, seejärel raius kiiresti tuura või kirvega jäässe augu ning võttis käe või kahvaga kala välja. Seda tuli teha kiiresti, sest toibudes kala pages. Otstarbekaimaks peeti põrutusvahendina kirvest, sest sellega sai ka jäässe auku raiuda.

Põrutamise suhtes on iseäranis õrnad haugid ja lutsud, ahven on vastupidavam, särg aga põrutamist ei karda.

Põrutuspüük oli eeskätt poisikeste kalalõbu, ent hea jää korral võis saada tubli saagi ja seepärast ei põlanud niisugust püügiviisi ära ka täismehed.

Praegu on kalapüük põrutamisega keelatud.