Pärimus: Näkijärv

Näkijärv

Otepää Paluperas vastu Arula piiri on mägi, teisel pool mäge soo, teisel pool järv. Soo kannab Näkisoo ja järv Kaanijärve nime. Vanasti hüüti aga kohti Näkijärveks ja Kaanisooks. Nimede vahetus tulnud sedaviisi:

Näkijärves elanud väga tige näkk, kes ühtelugu inimesi järvele meelitanud ja neid sinna uputanud. Kes korra järvele läinud, ei pääsenud sealt enam tagasi.

Vanataat pahandanud, et näkk nii palju inimesi uputanud.. Otsustanud näki eluaseme hävitada. Aga kuidas? Arvanud kõige paremaks järve kuivaks lasta, lootes, et sedaviisi saab näkk otsa.

Ühel ööl õõnestanud vanataat mäe läbi. Pannud Näkijärve vee endiselt kohalt Kaanisohu jooksma. Õõnsusele seadnud lepase risti ette. Näkk kartnud lepast risti, ei läinud juurdegi. Vesi ja kalad aga läksid lepasest ristist mööda Kaanisohu. Näkijärve jäänud ainult muda ja kõnts järele. Näkk ei saanud mudas ja kõntsas enam elada, elanud veel mõned päevad ja lõppenud siis otsa.

Sellest ajast kannab Näkijärv Näkisoo ja Kaanisoo Kaanijärve nime. Näkisoo on praegu mädasoo, kus ainult mõni männijändrik kasvab. Keset mäge on mäe sees äkiliste kallastega orgkraav, mida mööda Vanataat laskis vee Näkijärvest Kaanisohu joosta.

Kaanijärve ei upu enam inimesi ära. Siiski on selle järve veel nagu salavägi juures. Kord läinud mees ujuma. Kiitnud ise, et ujub nagu masin. Mees astunud vette, pea püsti. Tulnud teisele kaldale välja – pea kuklas, kael nagu masinakorsten. Surmani kandnud mees pead kuklas. Veevaim oli mehe pea kuklasse käänanud.

Allikas:http://www.valgark.ee/Kohamuistendid.htm#_Toc203377507