Pärimus: Määstjärv
Minu kodukülast umbes 5 km eemal seisis vanasti väga sügav järv nimega Määstjärv. Kes sinna suplema läks, see eluga enam ei pääsnud, sest kuri näkk ja tema abilised võtsid kõik suplejad oma kaissu, ning vedasid nad õõtsuvas hällis kuldsete paisuvate patjade vahel päikesest säravasse kristallkambrisse, kus kõik maailma mured on kaugel. Kui aastal 1886 hakati ehitama Võru-Petseri raudteed, siis taheti ta ehitada üle väikese Määstjärve, keegi aga ei võinud teada, kui sügav on see väikene järvekene. Raudtee ehitajad tulid kohale ja talurahvas hakkas vedama kive ja liiva raudtee ehituseks ja Määstjärve täitmiseks. Aga ei järve täitmine tahtnud edeneda. Mehed veavad päeva otsa, lähevad teisel hommikul jälle tööle, eilne veetud liiv ja kivid aga põhja vajunud. Rahvasuu järgi elanud järves kuri näkk, kes liiva ja kivid Peipsi järve vedanud. Talumehed on juba mures, mis nüüd teha, et liiv ja kivid jääksid seisma. Keegi nupumees annab aga nõu: "Pangõ liiv ja kivi kotti, küll nä sis püsüma jääse." Talumehed tegid õpetuse järele ja liiv ja kivid jäid püsima ega vajunud enam põhja. Nii siis saadi raudtee suure vaevaga ära ehitada üle Määstjärve. Praegugi on mõlemal pool raudteed mäda soo, kust üleminek võimata.
ERA II 244, 263/5 (2) < Rõuge khk., Lasva v., Nõnova k., Lepiku t. - Ilme Eensaar, Sammuka algkooli õpilane < Vidrik Eensaar, 51 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Allikas: