Otsingu tulemused:

muuda otsingut | sulge otsinguaken

Pärimus: Linnasjärv

Mo kodokandih on Linnasjärv. Sinna olevat Linnas uputadu. Ta olnud tugev miis. Kos pulm või pido olnud, sinna tulnud sisse, söönud ja joonud, kiaki tohi teda keelata.

Üits kõrd võtnuvat mehe ta kinni ja uputanud ta järve jää-auku. Linnas rööknu: „Mino valget kaskat tohi ära uputada.“

RKM II 364, 459 (23) < Vastseliina khk., Pulli k. < Vastseliina khk., Härma k. - Anu Vissel < Adele Taim, 75 a. (1982) Sisestas Elmo Piir 2008, kontrollis Salle Kajak 2008

Põhjasõja ajal laastati Vastseliina valla külasid hulkuvate röövsalkade poolt. Mauri küla aga, ümbritsetud suurtest soodest ja metsadest, jäi puutumata. Seal elasid jõukad ja tugevad mehed, kes panid väikestele röövsalkadele vastu. Röövlid katsusid siis kavalusega küla oma võimu alla saada ja hakkasid külaelanikega sõbrustama. Nii on keegi "Linnase"-nimeline röövlipäälik tulnud ühe Mauri peremehe poole ristsetele. Röövsalgal oli kavatsus ristsete ajal küla oma kätte võtta, maha põletada ja paljaks riisuda. Sellest saanud aga külarahvas teada. Ristsesöömingu ajal pandi "Linnas" istuma rehetoa paja kohale ja joodeti purju. Parajal hetkel visati õuest läbi paja röövlipealikule silmus kaela, tõmmati hing kinni, viidi ligidalolevale järvele ja tõugati jääauku. Linnas katsus kätega jääservast kinnihoida ja palus:

"Vater, vater, leotagui' mu valget kasukat är'!"

Palveist hoolimata tõugati ta jää alla. Sestsaadik kutsutakse Mauri küla all olevat väikest järvekest "Linnasjärveks".ERA II 247, 331/3 (1) < Vastseliina khk., Vastseliina v., Sandi k. - Johannes Saarniit < Peeter Saarniit, 65 a. (1939) Sisestas USN

Sellest nimitedüst [Kerigumäe ehk Kirikumäe] järvest um suurõ kraavi läbi üts väikene järv tekkünü, midä Linnasjärves kutsutas ja see järv ollõv sellest hinnele selle nime saanu, [et] selles vallas olli vanast üts miis elänü, nimega Tanno Linnas, ja see miis olli ollu ka sääne nõid. Tüüd timä midägi es olõ viisnü tettä, muudkui käve niisama valda pitteh. Koh iäle [kus eales] valla seeh mändsegi pidosi [mingid peod] olliva, siäl olli timä edimene, ilma et timä viil kutsmist olõs uutnu. Egä peremiis, kohe timä pidosihe läts, pidi tedä pelgämä ja häbendellemä, hüäste süvvä ja viina andma. Kui tuud es tii, sis olli jälle asi halvastõ ja nõid[us] jälle midägi ärä. Ja kohe timä valla seeh iäle saaja [eales pulma] läts, siäl pidi tälle noorik edimätses üüs [esimeseks ööks] maada [magada] andma. Kui tuud es tii, sis nõid noorõ paari soendis.

Viimäde olli sel mehel [s.t. Tanno] umal küläl [kodukülas] mehel poig naanu naist võtma. Sis olli selle poisi esä sugulastõga nõu ütte [kokku] pidänu, kui vana Tanno jo siäl olli, ja üttel sugulaisillõ: "Kauas üts inemine ilmah kurja tege [teeb]? Vaija tälle ütskõrd ots tettä!" Joodiva vana Tanno purju, muido es olõs joudnu midägi tettä: timä olli ollu suur ja armedu kõva miis. Kui timä purjoh jo oll, sis panti hopõn rii ette ja paariva vana Tanno pääle ja veievä järve pääle, kohe küläst 1 ½ versta maad olli. Kui nimä järve pääle saiva, seeni olli mehel viin pääst naanu [hakanud] lahkuma ja olli jo asjast naanu aru saama ja rii piält maha tükmä, a koes [kuhu] nuu kümne mehe käest pästä! Osa peievä [pidasid; hoidsid] niikaua kinni, kui osa iäle [jääle; jäässe] mulku raieva. Kui mulk valmis olli ja tedä järve naati topma, et ärä uputa, sis olli timä viimäne sõna ollu: "Teke, miä tiit [tehke, mis teete], a mu valgõd kasukad ärä är hämmägu [ärge ära niisutage]!" Niiviisi olli see kurjategija ja nõid hinele [endale] otsa saanu, sest vanasõna jo ütles, et kurjal elol iks kuri ots. Tuustsaani [sellestsaadik] ollõv sedä järve naatu Linnasjärves kutsma ja siält um see järv hinele igävetse nime saanu.

H II 71, 344/6 (2a) Vastseliina - Jaan Jakobson (1903).

Allikas:

http://www.rahvakultuur.ee/?s=505

http://www.folklore.ee/lepp/vastse/?sel_id=2