Pärimus: Konnjärv
Konnjärv
Viljandi maakonas Aitsaare valas on metsate sees Konnjärv. Selle kohta räägib rahvasuu mõnda imelikud lugusi. Korra asunud Konnjärve Vanapagan elama. Sealt käinud tema välja tee peale inimese eksitama. Ka kala püük ei õnestanud enam järve peal nõnda hästi kui enemalt. Kui taeva taat müristanud, siis põgenenud Vanapagan alla järve põhja.
Korra teinud Vanapagan järve peal enast suureks tulispeaks ja purustanud kõik järve kalal olevad kalameeste võrgud puruks. Kalameeste viha jäänud nüid õige suureks Vanapagana peale, kes neid kiusas. Nüid mintud targa juure nõu küsima, mis Vanapaganaga tuleb teha, et temast lahti saada.
Tark õpetanud: “Kui taevataat müristab ja Vanapagan alla järve põhja läheb, siis võtku teist kõige vanem mees suur pikk köis ja piiragu ümber järve ringe. Küll siis Vanapagan küsima tuleb, mis sa teha tahad. Siis pead aga vastama: “Ma tahan seda järve köiega kokku tõmata.””
Kalamehed teinud ka nüid nii pikka köit, mis ümber järve ringi ulatanud ja ootanud nüüd suure põnevusega seda päeva, milal taevataat müristama hakkab. Ühel palaval päeval kerginud ka müristamise pilved ülesse ja taevataat müristanud õige tubliste. Nüid läinud ka kõige vanem kalameestest järve kaldale ja tõmanud siis köie ringi järve äärt mööda. Ja hakkanud siis köit ümber järve kokku tõmbama. Kohe olnud järves vee liikumist tunda ja Vanapagan ilmunud järves vee piinale ja hakkanud mehelt järele pärima, mis sa nüid teed?
Mees vasta: “Ma tahan seda järve pealt kokku tõmata.”
Vanapagan paluma: “Kull pai peremees, ära tõmba veel järve kokku, las’ mul veel paar päevagi siin elada, siis lähen ma siit isegi ära.”
Mees vasta: “Ei, ma ei või, ma pean järve veel täna kokku tõmbama.” Vanapagan palunud ikka edasi, kui kallamees poole aga palvest hoolinud vaid tõmanud ikka köit järve ümber leegemale. Seepeale katunud Vanapagan jälle vee alla. Tüki aja perast liikunud jälle järves vesi ja Vanapagan ilmunud jälle järve pinnale, seljas olnud mõrra täis õblad, puistanud selle siis järve kaldale kalamehe ette, üteldes: “Noh nüid ei prugi teil enam siia selel aastal kalu püidma tulla.”
Kallamees olnud ka Vanapagana kaubaga väga rahul. Nõnda saanud kalamehed rikkaks ja ostnud omale Aisaare ja Alavalda suured talukohad. Kui järve eest saanud nad iga aasta Vanapagana käest mõrra täie hõbetad.
Jaani- ja jakobipäeva õhtudel olnud järve peal sinist tulukest näha. Läinud keegi seda tult vaatama, siis eksinud ta minnes järve ääres olevade metsa ära. Kust ta enne poole ära päsenud kui tõisel päeval hommiku. Julgenud keegi suvel siina järve suplema minna, siis teinud Vanapagan suurt tulispead ja panud järves vee kangesti lainetama, nõnda et suplejaid ära tahnud uputada. Ka jäänud peale suplemise raskesti haigeks, nõnda et mitmed ära surenud.
Seitsme aasta perast aga tulnud enistel kalameestel Vanapaganaga uuesti riid. Vanapagan poole aga enam mõrra täit hõbetad anud vaid toonud ainult oma kabu täie hõbetad. Kallamehed poole aga seega rahul olnud, vaid käskinud Vanapaganad järvest ära minna, ähvardates: “Kui mitte ära ei lähe, siis tõmbame järve pealt kokku.”
Seepeale tõusnud järve peal suur tulipea, nõnda et kõik järv liikunud. Mille peale kalamehed hõbe ja kulla kõlinad kuulnud.
Sestsaatik poole Vanapagan enam Konnjärves elanud.
E 45138/43 (226) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1905) Sisestas Salle Kajak 2004
Allikas: