Pärimus: Andresjärv ja Voorumägi
Andresjärv ja Voorumägi
Pikasilla lähedal üsna Virtsjärve ääres on kõrge, järsk, ümmargune mägi, mida Voorumäeks hüütakse. Pikasillast 3 km idakagu pool asub Andresjärv.
Ühelt poolt järvest, kolmelt poolt aga haljastest heinamaadest ümber piiratud Voorumäge, katavad kaunid männad kõiki tema külgi ja hoiavad oma latvu nagu kroon üle tasase lageda mäetipu. Kes seda mäge eemalt näeb, peab teda mõneks kindluseks pidama. Tõesti oligi Voorumäel muiste kindlus.
Enne veel kui Tartu ja Pärnu linn ehitati, elas juba seal mäe peal väga rikas kaupmees Vooru-Andres. Temal oli hulk laevu, mis Emajõge mööda alla Peipsi järve poole ja sealt edasi Narva purjetasid, teine pool aga niisamati Virtsjärvest jõge mööda Viljandisse ja sealt edasi Pärnu jõge mööda Pärnu lahe äärde. Kõik kauplemine oli ainult tema käes.
Tartu linna rahval ei olnud kauplemise poolest midagi teha. Suures hädas võtsid nad viimaks nõuks kauplemist Andrese käest ära kiskuda. Andres tegi oma mäe õige kindlaks ja ootas vastaseid. Hulganisti tulid tartlasi mäe juurde kokku ja piirasid mäe ümber.
Andres naeris aga esiti ümberpiirajate üle. Siiski ei läinud need ära ega jätnud ümberpiiramist järele. Näljaga tahtsid nad Andrest alistuma sundida. Kui viimati häda koguni suureks läks, võttis Andres nõuks ära põgeneda. Õnnega pääses ta vaenlaste vahelt läbi, aga peagi said need aru, mis sündinud. Sedamaid hakkasid nad teda taga ajama. Pärnu maantee ääres Purtsi veski ja Pühaste küla vahel järve ääres jõudsid nad talle järele. Selgesti nägi Andres ära, et ta enam edasi ei pääse. Siiski ei tahtnud ta elusalt ennast tagaajajate kätte anda. Järve ääres parve silmates kargas ta parvele, tõukas äärest ära ja sõudis keskele. Vaenlased piirasid järve ümber ja pidasid vahti, et ta sealt ära ei pääseks. Sõuderiista puudusel ei saanud nad järve peale Andrese kallale. See jäi seni parve peale kuni ta nälga suri, sest et pääsemist ei olnud. Seda järve hüütakse sest saadik Andresjärveks. Kui Andres oli surnud, läksid vaenlased ta mäe otsa, lõhkusid ning purustasid ta majad ära ja viisivad kulla ja hõbeda Tartu. Mägi aga, kus Andres enne elas, kannab sest saadik Voorumäe nime.
Allikas: http://www.valgark.ee/Kohamuistendid.htm#_Toc203377507
Vooru-mägi ja Andresjärv
Pikasilla lähedal üsna Virtsjärve ääres on kõrge, järsk, ümmargune mägi, mida Vooru-mäeks hüütakse. Ühelt poolt järvest, kolmelt poolt aga haljastest heinamaadest ümber piiratud, katavad kaunid männad kõiki tema külgi ja hoiavad oma latvu nagu kroon üle tasase lageda mäetipu. Kes seda mäge eemalt näeb, peab teda mõneks kindluseks pidama.
Tõesti oligi Voorumäel muiste kindlus. Enne veel kui Tartu ja Pärnu linn ehitati, elas juba sääl mäe pääl väga rikas kaupmees Vooru-Andres. Temal oli hulk laevu, mis Emajõge mööda alla Peipsi järve poole ja säält edasi Narva purjutasivad, teine pool aga niisamati Virtsjärvest jõge mööda Viljandisse ja säält edasi Pärnu jõge mööda Pärnu lahe äärde. Kõik kauplemine oli üksi tema käes. Tartu linna rahval ei olnud kauplemise poolest midagi teha. Suures hädas võtsivad nad viimaks nõuuks kauplemist Andrese käest ära kiskuda. Andres tegi oma mäe õige kindlaks ja ootas vastasid. Hulga kaupa tulivad Tartlased mäe juurde kokku ja piirasivad mäe ümber. Andres naeris aga esite ümberpiirajate üle. Siiski ei läinud need ära ega jätnud ümberpiiramist järele. Näljaga tahtsivad nad Andrest alla heitma sundida. Kui viimati häda koguni suureks läks, võttis Andres nõuuks ära põgeneda. Õnnega pääsis ta vaenlaste vahelt läbi, aga peagi saivad need aru, mis sündinud. Sedamaid hakkasivad nad teda taga ajama. Pärnumaantee ääres Purtsi veski ja Pühaste küla vahel järve ääres jõudsivad nad ta järele. Selgesti nägi Andres ära, et ta enam edasi ei pääse. Siisgi ei tahtnud ta elusalt ennast tagaajajate kätte anda. Järve ääres parve silmates kargas ta parve pääle, tõukas äärest ära ja sõudis keskele. Vaenlased piirasivad järve ümber ja pidasivad vahti, et ta säält ära ei pääseks. Sõuriista puudusel ei saanud nad järve pääle Andrese kallale. See jäi seni parve pääle kuni ta nälga suri, sest et pääsmist ei olnud. Seda järve hüütakse sest saadik Andresjärveks. Kui Andres oli surnud, läksivad vaenlased ta mäe otsa, lõhkusivad ning purustasivad ta majad ära ja viisivad kulla ja hõbeda Tartu. Mägi aga, kus Andres enne elas, kannab sest saadik Voorumäe nime.
Aakre herra on hiljemal ajal Andres-järves kõiksugu kalu kasvatanud. Kui järvevaht lootsikuga järve pääle läks, tulivad kalad karja kaupa lootsiku ümber kokku ja ootasivad, et neile leiba antakse. Kord julges keegi talumees öösel ühe latika järvest enesele võtta. Asi tuli välja ja mees sai mõisa herra käest armetumalt peksa. Sest saadik hakkasivad kalad järvest kaduma. Praegu on Andresjärv üksnes linaleotamise järv. /Matthias Johann Eisen. Esivanemate varandus. Kohalised Eesti muinasjutud./
Allikas: http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/vanad/eisen/koha/sisu.html
Vanasti mõisa ajal ei läinud Veriora ja Vindsot ühendav tee sealt, kust praegu. Ta läks kaugemalt läbi metsa ja tuli välja Koopamägede juurde.
Vindso härra olevat olnud väga kuri härra. Ta teinud kõigi alluvate elu väga kibedaks, lasknud neid tihti nuhelda jne. Ta armastanud aga palju käia külas. Ka kutsar oli tema peale vihane. Kord, kui nad Verioralt Vindso sõitsid, keeras kutsar hobused järve ja uputas enda ning mõisniku. Kutsari nimi oli Andres ja järvest saigi Andresejärv.
Nõnda päästis kutsar teised kurja mõisniku võimu alt. Andresejärv asetseb metsa sees, mitte suurtee ääres, nagu paljud arvavad, sest mõisa ajal suurteed ei olnud. /KKI 44, 655 (16) < Räpina khk., Veriora v. - Astrid Mähar < Charlotte Mähar Sisestas Salle Kajak 2008, kontrollis Salle Kajak 2008/
Allikas: http://www.folklore.ee/lepp/rapina/?sel_id=2