Pärimus: Õisu järv
Kuidas vanal aeal Õisu järv tulnud
Kes teab, mittu sada aastad seda võib tagasi olla, kui Õisu järve pole olnutki, vaid üks heinamaa lohk. Sääl olnud ühel suisel päeval kange müristamine kuulda ja suur pitksepilv tulnud ülesse, läinud just üle Tarvastu kiriku, seda näinud paljo rahvast - vähemaid ja suuremaid kalu akkanud maha sadama, kiisku ja rääbusaid ning ahvenaid segamine olnud terve kord peris maa pääl. Kange kohisemisega ning suure mürinaga läinud see pilv ikka edasi õhtu poole ja hääl hüüdnud pilves: “Oisust tulen Õissu lähan ja see olnud praegune Õisu järv, mis nõnda taeva all edasi lendanud ja Õisu mõisa ligitale ennast maha lasknud. Kas ta egaveste sinna seisma jääb, on veel täädmata, ehk tuleb aeg, et ta jälle kerkib ja tõisi kohta ära lähab. Seepärast rahvas olge mõistlikud järve vett pruukima, et teie mitte kõiksugust sinna sissi ei uha, mis keik puhtad veed ei või sallita.
E 20677/8 < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Pille Parder 2003
Õisu järve näkk
Iga aasta ühel teadmata ööl on Õisu järves näkki näha. Korra tõuseb ta neitsi kujul vete pääle, mängib lilledega ja laulab vahest tumeda viisiga laulu ning vajub siis tunni aja järel valget rätikut lehvitades tasa kohiseva laenetesse tagasi. Tõuseb aga pea pääle vee - ja vajub jälle, nii edasi kuni kolm korda - siis on kadunud. Ainult lained laksuvad ta kodupaigas ja mängib vana tutavat mängi kaasa. Korra kõnnib jälle üks vanamees jää pääl, pomiseb sõnu, mis vahest kaugele kostab, millest midagi aru ei saa ning kaob siis äkiste ära, ilma et keegi oleks näinud, kuhu.
Nii nõuab Õisu järv alati ohvrit, mida näkkide valda öeldakse vajuvat, millel enam muud paradiisi ei ole, kui ainult näki kaisus.
E 3863 (6) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Allikas: http://www.folklore.ee/lepp/rouge/?sel_id=2
Õisu ja Kariste järvede sünnilugu
Muiste ei ole Õisus järve olnud, vaid olla hiljem alles Tallinnamaalt Õisu mõisast sinna toodud. Ühel päeval tuli põhja poolt suur must pilv kui kott, mis kõik Õisu järve vee enese sisse võttis. Pilve ees jooksis suur must härg vihaselt möirates ja pilve sees üleval lendas üks vana mees, kes ühte lugu suure tuhinaga hüüdis! “Järi Õisu! Järi Kariste!” - Kui härg sinna kohta oli saanud, kus praegu Viljandi Loodi kõrts seisab, viskas ta vihaselt oma sarve maa sisse ja kaapis korra jalaga, kust kaks suurt ja sügavat auku järele jäivad, mida iga Viljandi poolt tuleja paremat kätt Loodi kõrtsi ees tee kõrval praegu võib näha. Kui pilv sinna paika jõudis, kus Õisu järv ja mõis seisab, olivad inimesed parajasti heina tegemas, kes, kui nad nägivad, et nii suur must pilv tuli, veel rutuga oma heinu kokku püüdsivad panna. Kui pilv nende pää kohta sai, sadas säält seest maha esmalt suur puupääga nuga ja pärast müdinal ja madinal kõiksugusid kalu ja viimaks vihma kui oavarrest. Heinalised põgenesivad ruttu alt ära, aga üks noorik, kes oma helmed heina sao pääle oli jätnud, tahtis neid veel ära võtta, aga juba hilja: äkisti langesivad järve vood tema pääle ja matsivad teda eneste alla. Sest saadik on Õisu järves näkk, kes iga aasta ühe inimese hinge enesele pärib, ja upub siis ka praegu Õisu järve enamisti iga aasta ikka üks inimene. Nõnda on järv Õisu saanud. - Nõndasama on järv Karistesse tulnud, muud kui et sinna keegi alla ei jäänud ja siis sääl sees ka mitte näkki ei ole.
Allikas: Matthias Johann Eisen. Kohalised Eesti muinasjutud // digar.ee/viewer/et/nlib-digar:134930/119905/chapter/5