Õlikook

Õlikook (vene k þmõh, duranda, kolob, kabota, þmak) on jääk, mis saadakse õlikultuuridest (päevalill, kanep, lina, raps jt) õli väljapressimisel. Seda kasutatakse loomasöödana.

Huvikalastuses kasutatakse õlikultuuride pressjääke harjutus- ja peibutussöötade komponendina, kuid neil on oma koht ka õngesöötade nimistus.

Õngesöödana on õlikoogil 2 kasutusviisi: õngetaina koostisosana või omaette õngesöödana.

Õngetaina valmistamiseks kasutatakse jahvatatud õlikooki, mida keedetakse koos nisujahuga nõrgal tulel ja sageli segades, kuni keedus muutub tihkeks massiks. Sellest massist vormitakse paraja suurusega söödakuulid, mis pannakse kalastamisel konksule.

Kasutatakse püügil käsiõngega.

Suurte karplaste püügiks (karpkala, sasaan, suur latikas) kasutatakse õlikooki tihkeks pressitud kujul. Et suurest õlikoogi tahvlist saab paraja tüki kätte vaid rauasaega saagides, pressitakse Venemaal kalameeste jaoks õngesöödaks erineva suurusega koogitükke, mis on kas risttahuka või silindri kujulised. Sellist õngesööta ei kinnitata otse konksule, vaid kasutatakse juusrakendust: koogisse puuritakse auk ning kook kinnitakse konksu küljes olevale juusele. Vees hakkab õlikook tasapisi punduma ja murenema, kuid peab vastu tunde.

Kasutatakse püügil tonkaga.

Allikas:

V.Korþets, Õngitsemine+, käsikiri