Nohipalu Valgjärv (Valgejärv, Nohipalo Valgejärv, Nohipalo Valgõjärv, Valgõjärv)

Pindala: 7ha
Kaldajoone pikkus: 1095m
Keskmine sügavus: 6.00m
Maksimaalne sügavus: 9.99m
Veevahetuse skaala: väga nõrk (< 0,5)

Kaardi andmed GPS-i tarvis:
Lat: 57.9411111
Long: 27.3463889

Nohipalu Valgjärv (Valgejärv)ka Nohipalo Valgejärv, Nohipalo Valgõjärv, Valgõjärv

Nohipalu Valgjärv 1983.a


Põlvamaal, Veriora vallas, Nohipalo küla juures asuv avalik järv

Keskpunkti koordinaadid:

 

Ristkoordinaat

Kraad, minut, sekund

X

6427144

57°56'28" N

Y

698130

27°20'47" E

Vesikond: Ida-Eesti vesikond - Peipsi alamvesikond

Pindala 7 ha, keskmine sügavus 6,2 m, suurim sügavus 12,5 m, pikkus 375 m, laius 250 m, kaldajoone pikkus 1 095 m

Pehme- ja heledaveeline järv, vähetoiteline

Registri kood VEE2129700

Veriora asundusest 3,5 km lõuna pool olev järv keset männimetsa.

Valgjärv on põhjakirde-lõunaedela suunas ovaalse kujuga, väheliigestatud lauskade kallastega veekogu. Kaldad on peaaegu kõikjal liivased, vähe soostunud. Sügavamal katab põhja sinisavi ja rohekaspruun muda, keskel kuni 2 m paksune. Vees leidub rohkesti rampu. Järve põhjakaldal asuvas ujumiskohas, ligikaudu 0,6-0,7 m sügavusel vees, on põhjas kadakatüükaid. E. Ilves määras nende vanuseks ligikaudu 3500 aastat. Peamiselt sademete veest toituv umbjärv. 

Valgjärv on üks läbipaistvama veega järvi Eestis. Kollakasrohelise, vahel ka helerohelise järve läbipaistvus on 5,0-6,2 m (6. juulil 1975 saadi läbipaistvuseks 8,5 m). Kõige läbipaistvam (9,0-8,3 m) on vesi olnud viimasel ajal oktoobris ja mais. Talvel on vee värvus määrdunud kollakas-roheline ning läbipaistvus võrdlemisi tagasihoidlik (3,3 m.). Tuule eest varjatud järve vesi on suvel selgesti kihistunud (1972. a. pinna- ja põhjakihtide vee temperatuuride vahe 16,3 kraadi), hapnikku leidub vees kuni põhjakihtideni.

Järve taimestik oli 1972 a. liigivaene (13 liiki). Järve fütoplankton on hulgalt vähene. M. Pork ja V. Kõvask on Valgjärvest leidnud rohkesti haruldasi räni- ja ikkesvetikaid. Haruldusi on ka hulgalt keskmises zooplanktonis. Põhjaloomastik on hulgalt keskmine ja sisaldab üht haruldast väheharjasussi. Põhjas esineb järvekäsn.

Kalastikus domineerib ahven, veidi leidub ka haugi.
 /Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977/

Haug, ahven. /Õngitsemine. Tln., 2003/

Allikad:

Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977

http://register.keskkonnainfo.ee/

http://loodus.keskkonnainfo.ee/