meduus

Üks kahest teatud ainuõõssete (karik- ja hüdraloomade) põhivormist, suguline arengujärk ehk põlvkond.

Teist ja sugutut arengujärku nimetatakse polüübiks. Enamasti on meduus vagiilne (vabalt liikuv/hõljuv) ja polüüp sessiilne (kinnitunud).

Meduusid tekivad harilikult polüüpidest pungumise teel, on lahksugulised, nende munadest areneb uus polüübipõlvkond.

Meduuside keha on läbipaistev ja koosneb kausjast või kellukjast kummikust ning selle all rippuvast kõlgust. Kummiku servaosadest lähtuvad kõrverakkudega varustatud kombitsad (pikkus kuni 30 m) ja meeleelundid. Mõningate meduuside kõrverakud on ka inimesele ohtlikud.

Meduusid suudavad natuke liikuda, lastes oma kummikusse vett ja surudes siis kummikut kokku: vesi voolab kummikust tahapoole välja ja tõukab meduusi ettepoole. See töötab vaikses vees, aga pinnahoovuste ja tormide vastu meduus ei saa. Sageli, ka Eestis, heidab torm tuhandete kaupa meduuse kaldale.

Meduusid toituvad teistest loomadest.

Meduusi nimetus pärineb antiikmütoloogiast: Medusa (kr ‘käskijanna’) oli koletis, kelle juusteks olid maod. Kõik, kes Medusat nägid, muutusid kiviks. Meduusi kummiku küljest langevad kombitsad hõljuvad vees umbes samamoodi nagu võiksid liikuda juuste asemel olevad maod.

Jaapanis ja Hiinas kasutatakse mõningaid meduuse (nt meriristi) inimtoiduks.

Läänemeres võib kohata meriristi meduusi arengujärku, vt meririst Vaata artiklit: 297

EE, 6.kd; Vikipeedia, http://et.wikipedia.org/wiki/Meduus