Lohja järv

Harjumaal, Kuusalu vallas, Hara ning Kolgaküla külade juures asuv avalik järv

Keskpunkti koordinaadid:

	Ristkoordinaat	Kraad, minut, sekund
X	6602454	59°32'55" N
Y	595684	25°41'30" E

Vesikond: Lääne-Eesti vesikond - Harju alamvesikond

Pindala 56 ha, keskmine sügavus 2,2 m, suurim sügavus 3,7 m, pikkus 1 390 m, laius 560 m, kaldajoone pikkus 3 460 m

Valgala pindala 12,3 km², veevahetus 2 korda aastas

Pehme- ja tumedaveeline järv, segatoiteline

Registri kood VEE2001000

Looduslikult kaunis veekogu Harjumaakonnas, Kuusalu vallas, lahemaa rahvuspargi territooriumil, 2,5 km edela pool Loksat. paikneb Põhja-Eesti rannikumadalikul, 1,3 km kaugusel Hara lahest. Järve absoluutne kõrgus on 5,8 m, pindala 56,8 ha, suurim sügavus 3,7 m (keskmine sügavus 2,2 m). Põhja poolt ümbritseb Lohja järve mereliivadest koosnevate rannavallide vöönd, millel kasvab männi- ja kuusemets, idas ulatub järveni lehtmets, mujalt sooniit ja võsastik. Järv on merest eraldunud umbes 2500 aastat tagasi, tema loode-kagusuunaline nõgu on nüüdisajaks juba suurelt osalt mudasettega kattunud. Mudasette paksus on järve keskosas tõenäoliselt üle meetri. Kõva ning kuiva põhja- ja idakalda lähedal on siiski veel ka ulatuslikke liivase põhjaga alased, mis võimaldavad järve suplemiseks kasutada.

Läbivool on nõrk. Järve suubub mitmeid pisikesi ojasid ja kraave. Väljavooluks on järve põhjasopist lähtuv betoontammiga varustatud Lohja oja, mis suubub merre. Tamm võimaldab järve veetaset reguleerida umbes 1 m ulatuses.
Lohja järve vesi seguneb ja soojeneb suvel põhjani, kusjuures temperatuur võib tõusta üsna kõrgele (vähemalt 23 kraadini). 1965. aastani oli vesi oranêikas ja keskmise läbipaistvusega; nii 1969. a. kui ka 1970. a. suvel aga vähe läbipaistev ning palju rohelisem kui varem. 1963. a. töödeldi järve kalanduse huvides mürkaine polükloorpineeniga.

Taimestik koosnes 1971 a. 17 liigist ja kattis vaid väikese osa järvest. Järve põhjaloomastik oli 1953 a. vähene, pärast vee mürgistamist aga muutus hoopis vaeseks. Suured muutused on toimunud ka Lohja järve kalastikus, kus enne mürgistamist leidus ahvenat, särge, haugi, kiiska, karpkala, hinku, luukaritsat, ogalikku ja angerjat. M. zur Mühleni teatel oli 19. sajandil järves esinenud isegi siig, karpkala aga olevat kohaliku rahva teatel sisse toodud "Kolga krahvi" poolt. Täiesti mõistmatu oli idee kasutada Lohja järve lõhe- ja meriforellimaimude üleskasvatamiseks – sellele kavatsusele vastavalt mürgistati järve vesi 1963. a. augustis, et hävitada muud kalad. Nagu võis arvata, hukkusid 1964 a. järve lastud lõhe- ja meriforellimaimud, kuid ootamatult osutus, et karpkalad olid mürgistamise üle elanud. Röövkaladest puhastatud järves hakkasid nad kiiresti sigima, saavutades juba 1965 a. märkimisväärse arvukuse.

Lohja järvest on karpkala rohkesti ka teistesse Eesti veekogudesse viidud. Hiljem on järve uuesti sattunud ka ogalik ja ahven, karpkala aga on hakanud suvise vee õitsemise ajal massiliselt surema.

Lindude poolest on Lohja järv olnud varem väga vaene, nüüd aga peatub kalade suremise ajal siin suvel massiliselt kajakaid.

Veekogu on tähtis peamiselt puhke- ja supluskohana (kõva liivane põhjakallas), samuti tuleb järve hinnata tema ilu ja teadusliku väärtuse seisukohalt, kuigi neid väärtusi on vähendanud vesirooside ja teiste taimharulduste kadumine. Lohja järv on näide sellest, milliste tagajärgedega on limnoloogiliselt põhjendamata kalamajanduslikud abinõud ja kui raske on hiljem olukorda jälle heaks teha. /Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977/

1960.-ndatel mitmete kalakasvatuslike manipulatsioonide tagajärjel kunagise kalandusliku tähtsuse kaotanud järves esineb ahven, särg, haug, koger, harvemini karp. Sageli tabatakse ilusaid ahvenaid. /Õngitsemine. Tln., 2003/

Allikad:

Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977

http://register.keskkonnainfo.ee/

http://loodus.keskkonnainfo.ee/