Liblikate röövikud

Liblikate röövikud on silindrilise kehaga, neil on olemas silmad ning tugevad haukamissuised. Keha eesosas on kolm paari jalgu ning tagapool veel 2 - 5 paari ebajalgu. Keha võib olla nii paljas kui kaetud kõikvõimalike ogade, karvatuttide või harjastega. Vastsete värvus võib olla hoiatav (mürgistest taimedest toituvate röövikute puhul) või vastupidiselt maskeeriv, siis meenutab looma keha muster seda substraati, millel ta elab. Varjatud eluviisiga röövikud võivad olla ka täiesti värvitud.

Liblikate röövikute toiduks on enamasti elavate taimede mitmesugused osad. Niisuguseid liike, mille röövikud söövad surnud taimeosi või mõnd muud orgaanilist ainet (riidekoi, kasukakoi jne) on üsna vähe. Tuntakse ka niisuguseid röövikuid, kes sobival juhul ründavad endast väiksemaid selgrootuid, enamasti teisi röövikuid, ja söövad neid. Röövikud võivad elada nii toidutaime peal kui kaevandada tema kudedes. 

Röövikute eluiga ulatub mõnest nädalast mitme aastani, kuid mitmeaastase elutsükliga liblikaid on siiski üsna vähe. Mõnikord esineb röövikutel diapaus - st nad katkestavad ebasoodsate tingimuste tõttu mingiks ajaks toitumise, näiteks põua ajal. 

Öölase (Noctuidae) röövik

Tuntakse nii eraklikke kui ka seltsivaid röövikud. Esimesel juhul muneb emane liblikas munad tavaliselt ühekaupa või väikeste kogumikena ning röövikud ei puutu üldse oma liigikaaslastega kokku. Isegi siis, kui kõik munad munetakse korraga, rändavad röövikud kiiresti laiali, näiteks niidukedrikul (Malacosoma castrense). Teisel juhul jäävad röövikud pärast munast koorumist kokku ning arenevad koos. Sageli ehitatakse siis ka ühine võrgendist "pesa" (näit. kasekedrik (Eriogaster lanestris). Röövikud võivad koos elada ka võrgendit ehitamata, nagu näiteks koerliblika (Aglais urticae) puhul.

Liblikad on täismoondega putukad, seetõttu esineb neil liikumatu nukujärk. Nukustaadiumi kestus ulatub kahest nädalast mitme aastani. Seejuures ongi nukk tavaliselt see arengujärk, mis elab üle ebasoodsa aastaaja (talve), valmiku, muna või röövikuna talvituvaid liblikaid on vähem.

Röövikuid korjatakse käsitsi. Kõige enam on nõgeseröövikuid, kes on musta värvi kollaka mustriga. Seljal ja külgedel on neil nahamügarad lühikeste karvakestega. Nõgeste vartel ja lehtedel asuvad nad tihedate kolooniatena ja võivad söödata kalamehe hädast hõlpsasti välja aidata, kuna nõgeseid kasvab pea kõikjal. 

Kapsausse korjatakse muidugi kapsamaadelt. Neid säilitatakse koos kapsa-lehtedega karbis, kuid nad ei tohi olla tihedas puntras, vaid õhukese kihina. Karbil ei tohiks olla ka pragusid, muidu roomavad röövikud minema. 

Konksu otsa pannakse röövikuid ühekaupa ja väga ettevaatlikult, et nad tühjaks ei jookseks. Konks juhitakse sisse pea poolt ja välja saba juurest.

Looduses uhub vihm röövikuid kaldataimedelt vette  ja seepärast on nad söödana kaladele tuttavad. 

Püüda tuleks röövikutega vaikse vooluga kohtades kaldataimestiku lähedal.

Tammekedriku (Lasiocampa quercus) röövik

Omaette suure sugukonna liblikaliste hulgas moodustavad mähkurlased, kelledest Eestis leidub umbes 350 liiki. Õunamähkuri vastseid tunneme õunausside nime all, ent mähkurlaste vastseid leidub ka pirnides, ploomides, pähklites ja tammetõrudes. Kõiki neid ussikesi võib kasutada õngesöödana. Puuviljadest korjates võtab see töö küll üsna palju aega — lihtsam on röövikuid saada kätte sarapuupähklitest ja tammetõrudest. Muidugi võib pähklikoored või tõrud noaga avada (ussiauguga tõrusid ja pähkleid pole enam avada mõtet, neist on röövikud juba jalga lasknud), aga on ka viljakam korjamisviis. Selleks soovitatakse tammetõrud klaaspurki panna ja umbes 15 tunni pärast pugevat vastsed tõrudest ise välja. Nii olevat võimalik mähkurivastseid koguda suuremas koguses. Seejärel pannakse röövikud purki ning täidetakse purk jõeliivaga, millesse on segatud peeneks tambitud või jahvatatud tammetõrusid. Selliselt saab neid säilitada kaua. Püüdmisel kasutatakse hästi pisikest konksu ja ujukõnge.