Kalapeedia Otsing Kaastöö

Foto: Allan Laur

Kooeüraskid moodustavad mardikate perekonna Ipidae, millesse maailmas kuulub umbes 1700 liiki, Eestis on leitud 63 liiki. Söövad taimede, esmajoones puude-põõsaste kudesid, elavad koore all, harvemini koores eneses. Need putukad on kitsalt spetsialiseerunud eluks mõnel kindlal puuliigil ja veelgi kitsamalt eluks kas puutüvel või võras, hõredas või tihedas metsas jne. Mõned liigid asustavad eri regioonides erinevaid puuliike, näiteks stenograafiks nimetatav üraski-liik elab Venemaa kesk- ja põhjaosas mändidel, Kaukaasias kuuskedel ja Siberis seedritel. Enamus kooreüraski liike valib elupaigaks haige või sureva puu, ent nad asustavad ka täiesti terveid puid, eriti massilise esinemise korral.

 

Kooreürask närib enne munemist puukoorde sissepääsuava, mille võib tuvastada pruunika jahvatise või väljavoolava puumahla järgi. Sissepääsukanal läheb üle "pulmakambriks", kus isane põrnikas viljastab üht või mitut emast. Pulma-kambrist lähevad edasi emaste uurdekanalid, mille seintesse emased teevad munakambrid; viimastest omakorda lahknevad vastsete uurdekanalid.

Lendamas võib kooreüraskeid näha vaid vahetult enne munemisperioodi.

Kooreüraski vastsetel, mis õngemehele huvi pakuvad, puuduvad jalad ning nad on valget või valkjaskollakat värvi, silindrilise või veidi lapiku kehaga.

Kõige parem on neid korjata raiesmikel vanade kändude või kõdunevate puude koore alt. Koguda tuleks neid karpi, mille kaanes on õhutusaugud. Karpi tasub panna ka saepuru või kooretükikesi. Üraskeid tuleb säilitada külmas — soojenedes nad elustuvad ja hakkavad roomama.

Talipüügil võib üraskeid edukalt kasutada kärbsetõukude asemel, kui viimaseid võtta pole. Head on nad ka kevadisel särje- ja säinapüügil. Meelsasti võtavad üraskit ka latikas ja ahven. 

Suvel ja sügisel üraskivastseid tavaliselt söödana ei kasutata, aga kui neid käepärast on ja kala muud sööta miskipärast ei võta, tasub proovida. Tulemus võib olla vägev.

Allikad:

V.Kor¾ets, Õngitsemine. Tln., 2003