Kiilid ja nende vastsed
Kiilid ja nende vastsed
Lapik vesikiil (Libellula depressa)
Erinevaid kiililisi (Odonata) on palju: maailmas on tuhandeid liike, Eestis vaid 57.
Kiililisi iseloomustab kõige enam nende pikk ja sale keha, neli pikka tiiba ja suurte silmadega pea. Tavaliselt on kiilide keha erksalt värvunud, enamasti rohelise või sinise kirju. Kiililised jaotatakse kahte rühma.
Taolistiivalistel on ees- ja tagatiivad ühelaiused. Siia kuuluvad väikesed kiililised nagu liidriklased ja kõrsiklased ja veidi suuremad vesineitsiklased, kelle isaste tiivad on sinised.
Eristiivalistel on tagatiivad eestiibadest laiemad, eriti tiibade alused. Sellesse rühma kuuluvad suurimad kiilid - tondihobulased, samuti hiilgekiillased ja vesikiillased. Tiibade ja keha mõõtmeid arvestades on kiililised suurimad putukad Eestis.
Kiililised on röövtoidulised, kes püüavad saaki õhust. Kiilidel on tugevad lõuad. Nende ogadega varustatud jalad moodustavad koos omapärase püüniskorvi, millega lennul putukaid püüda. Kiililised on aktiivsemad soojade päikesepaisteliste ilmadega.
Kiililiste vastsed elavad vees ja on samuti röövtoidulised. Vastsetel on saagi püüdmiseks liigendiga püünismask, mida saab saagi haaramiseks välja sirutada. Vastne kasvab suuremaks, kestub mitu korda ning ronib enne valmikuks saamist taimedele, kus viimasest vastsekestast tuleb välja täiskasvanud kiil.
Õhtuti ja hommikuti leiab kiile kaldaäärselt taimestikult, päeval lendavad nad vee kohal. Putukaist toituvaile kaladele on nad püsitoiduks.
Harilik vesihobu (Gomphus vulgatissimus)
Kiilid on hea sööt säina ja turva püüdmiseks, nii lendõngega kui ka ujukõngega. Korjata saab neid varahommikuti tarnade küljest, päeval aga püüda liblikavõrguga. Konksu teravik torgatakse kiili kaela alt kehasse ja tuuakse ca 2 cm kaugusel sabaotsast välja. Vahel lõigatakse tiivad maha, saba seotakse aga lipsutamiili külge.
Hariliku vesihobu vastne
Vastsed on sihvakad või jässakad, 2-5 cm pikkused, pruunjas- või kollakasrohelised, elutsevad kalda lähedal mudas, rohumätastes ja kivide all. Neid leitakse kahva või rehaga kaldale tõmmatud kõntsast. Enne kiilideks moondumist (kevad-suvel) tulevad vastsed kaldale, siis võib neid korjata suuremas koguses. Vastseid säilitatakse purgis vee sees, mida 2-3 korda päevas vahetatakse.
Konksule võib vastseid sättida nii pea kui ka saba poolt. Väga hästi võtavad kalad kiilivastseid kiilide väljalennu ajal, mis kestab nädalapäevad. Võtavad kõik karplased ja ahvenad.
Kalade toiduks on kiilide hulgast tähtsamad tondihobu, kõrsik, vesihobu, liidrik, vesineitsik ja vesikiil.
Vt Sarvikliidrik, Vaata artiklit: 1835
Vt Pruun-tondihobu, Vaata artiklit: 1837
Vt Rohe-tondihobu, Vaata artiklit: 1840
Vt Harilik vesineitsik, Vaata artiklit: 1841
Allikad:
V.Koržets, Õngitsemine. Tln., 2003