Kartulimardikas ja tema tõuk
Kartulimardikas ja tema tõuk, ka koloraado mardikas
Kartulimardikas (Leptinotarsa decemlineata) toodi Euroopasse 1877. aastal, Eestis leiti teda esmakordselt 1965. aastal. Teda peetakse kahjuriks, kes võib hävitada kartulisaagi.
Kartulimardikas on umbes 10 mm pikkune, erekollast või oranþi värvi, kummalgi kattetiival viis musta pikitriipu.
Koorunud tõugud on kumera kehaga, oranþikaspunased. Täiskasvanud tõugud on oranþikaskollased või tuhmkollased, 15-16 mm pikkused, tugevalt kumerdunud kehaga.
Mardikas muneb harilikult kartulitaimedelehtedele 5–6. päeval peale mardikate ilmumist. Munemise kõrgperiood langeb ajaliselt ühte hobukastani õitsemise lõpuperioodiga. Vastsed kooruvad 11–12 päeva pärast. Vastsed kasvavad täis ja lähevad mulda nukkuma juulis. See on aeg, mil kartulitaimed alustavad õitsemist. Noormardikad hakkavad mullast välja tulema, kui kartulipõllud on täisõites. Nad toituvad 3–10 päeva kartulilehtedest ning lähevad seejärel mulda talvituma.
Kalamehed on kasutanud kartulimardikat ja tema tõuku turvapüügil. Erk ja elav tõuk meelitab kalu hästi võtma. Mardikalt võetakse enne konksulepanemist ära triibulised kattetiivad.
Allikad: