Kartul

Õngesöödaks kasutatakse nii vana (mullust) kui ka värsket kartulit. Viimase puhul valitakse pisikesed, sarapuupähkli suurused mugulad.

Kartulid keedetakse kergelt soolatud vees koos koorega, kuni kahvel neisse üsna kergelt sisse läheb. Mõned kalamehed kasutavad aga pooltoorest kartulit, mis püsib kõvemini konksul ja on hea juhul, kui vähid või väiksemad kalad sööda kallal käivad.

Noor pisikartul pannakse konksule tervenisti, vana kartul lõigatakse tükkideks, püüdes külge jätta ka kartulikoort — siis võtab kala paremini.

Konksu otsa on parem panna kartul nii, et konks sellesse siseneks kahel korral. Toimitakse ka nõnda, et kartuliga söödastamiseks võetakse lips rakenduse küljest lahti: tehakse kartulisse auguke, tõmmatakse lips abitraadiga läbi kartuli ning surutakse kartul konksule nö tagantpoolt, misjärel lips ühendatakse taas pealiiniga. Samuti kasutatakse kartulit ka juusrakenduse puhul.

Puruks muljutud kartul on heaks täienduseks taimsetele peibutussöötadele. Näiteks võib teda sel eesmärgil segada jämeda rukkijahuga. Samuti võib kartulit segada õlikookidega.

Põhiliselt kasutatakse kartulit karpkala püügil.

Allikas:

V.Korþets, Õngitsemine. Tln., 2003