Tartumaal, Konguta vallas, Karijärve ning Külaaseme küla juures asuv avalik järv
Keskpunkti koordinaadid:
|
Ristkoordinaat |
Kraad, minut, sekund |
X |
6464384 |
58°17'49" N |
Y |
641939 |
26°25'15" E |
Vesikond: Ida-Eesti vesikond - Peipsi alamvesikond
Pindala 82,1 ha, keskmine sügavus 5,7 m, suurim sügavus 14,5 m, pikkus 2 000 m, laius 680 m, kaldajoone pikkus 5 058 m
Valgala pindala 11,1 km2, veevahetus 1 kord aastas
Keskmise karedusega kihistunud järv, kalgiveeline ning rohketoiteline
Registri kood VEE2084300
Järv on keskmise läbivooluga. Lõunasoppi tuleb Jõnni järvest allikarohke Külaoja, mis ei külmu ka talvel. Läänest, Karijärve küla poolt, tuleb allikaline Taavitse oja, kagukaldalt valgub järve allika vesi. Vett toob ka hulk kraavikesi. Väljavool Keeri järve toimub kirdesopist Kõia oja kaudu.
Järve vesi on kollakasroheline, keskmiselt läbipaistev (3,5 m). Hapnikku on pinnakatte lähedal rohkesti, põhja lähedal aga peaaegu üldse mitte. Talvist ummuksile jäämist siiski ei esine. Üldse on järve vesi tugevasti kihistunud.
Taimeliike on järves palju (1951 a. 26).
Liigirikkas kalastikus on kõige ohtramalt latikat, järgnevad haug, ahve, särg, viidikas, nurg ja kiisk. Ka sellest järvest kadus 19. sajandi lõpul jõevähk ning tema varud pole enam taastunud.
Veelindudest esineb siin tuttpütt, sinikael- ja piilpart, tuttvart, kõrkja- ja rästas-roolind. Järve kohal nähakse lendlemas kajakalisi ja hallhaigrut. /Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977/
Ühenduses Keeri järvega. Särg, ahven, haug, latikas, linask, nurg, koger, viidikas, roosärg, koha, luts, kiisk. Ligipääes järvele piiratud tõkkepuudega. /Õngitsemine, Tln 2003/
Järve on asustatud koha ja haugi. Kalastada on võimalik peamiselt paadist. Järveni pääsemiseks tuleb küsida luba maaomanikelt.
Loe ka:
Piret Kiristaja, Keeri-Karijärve looduskaitseala. Eesti loodus, 2006/9; http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel1659_1645.html
Pärimus:
Karijärve kohal olnud muiste väike veelomp, ümberringi aga ilusad karjamaad, kus karjalapsed karja hoidnud. Need karjased tülitsenud tihti. Igaüks tahtnud oma karja kõige enne vee juurde ajada, et loomad selget vett saaksid. Korra, kui karjased jälle tülitsenud, hüüdnud hääl ülevalt: „Eest ära, järv tuleb!“. Karjased tülitsenud edasi.
Korraga sadanud taevast vett nagu veskipaisust. Matnud karjased ja karjad enda alla. Mõne hetke pärast lainetanud karjade kohal suur järv. Sellest, et karjad ja karjased sellesse järve uppunud, nimetatudki järve Karijärveks. Selge päevaga olla praegugi järve põhjas loomi näha.
Karijärve sees oleval saarel on Kaaluhauad. Üks Aru mõisahärra olevat lasknud sealt saarelt liiva vedada järve ääres olevatele maadele
Allikad:
Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977