Kalaparv
Kalaparv, mingil kindlal viisil organiseerunud ja üheskoos elavate kalade kogum. Umbes veerand maailma kalaliikidest elavad kogu oma elu parvedena, enamus neist on väiksemamõõdulised avaveekalad nagu nt heeringad või anšoovised. Umbes pool kalaliikidest elavad parvedena osa oma elust, tavaliselt kuni suguküpsuseni, nt erinevad karpkalalased.
Kalade koondumine mingis paigas ei pruugi olla seotud parve moodustumisega, vaid soodsa toitumispaiga või kudemisala olemasoluga. Võib eristada kaootilisi ja struktureeritud kalakoondisi ja parve tunnuseks on kalakoondise struktureerumine: parve liikmed liiguvad samas suunas ja hoiduvad üksteisest enam-vähem kindlale kaugusele. Kaootiline kalakoondis võib mõne sekundi jooksul organiseeruda parveks, parv aga muutuda mõne aja pärast taas kaootiliseks koondiseks. Selliseid muutused kaasnevad erinevate tegevustega nagu toitumine, puhkamine, ränded või põgenemine röövkalade eest.
Kalade parvelisus võib olla pidev (nt heeringad, makrellid jt) või ajutine (nt tursad või saidad, kes koonduvad parve vaid teatud ajaks, nt kudemiseks). Parvelise eluviisiga kalad viibivad kogu oma elu parves, sellest eraldatuna tabab neid rahutus, kuna väljaspool parve pole nad vaenlaste eest niisama hästi kaitstud nagu parves. Näiteks parvest eraldatud heeringas hakkab hingeldama, muutub loiuks, kergesti haigestuvaks ja sureb 2-15 ööpäeva jooksul. Seepärast pole heeringaid ja teisi parvelise eluviisiga kalu võimalik pidada akvaariumides.
Enamasti moodustavad parve samaliigilised ja samavanused kalad, ent ka kalad, kes on sarnase välimuse ja suurusega. Sellega on seotud ja seda ka põhjustab tõsiasi, et röövkalad ründavad esimestena neid kalu, kes teistest kaladest millegi poolest erinevad. Saagikala tabamine on röövkala jaoks kalaparvest märksa keerulisem kui saagi kättesaamine kaootilisest kalakoondisest. Üks hüpoteese väidab, et kui kalad on parves küllalt tihedalt (lähemal üksteisele kui 5 seljalaiust), siis ei suuda röövkala neid enam oma küljejoonetaju ega elektrisensoritega eristada, pilt ähmastub ja rünnak kaotab täpsuse.
Tihti moodustavad ookeanides kalaparvi suurte röövkalade ja mereimetajate pelaagilised saagikalad. Parve koondumisega kompenseerivad nad oma väikesi mõõtmeid. Vahel nad ka toituvad liikudes vees avatud suudega sünkroonselt, mis võimaldab neil efektiivselt filtreerida planktonit. Oma rännetel liiguvad nad tohututes parvedes piki rannajoont ja ületavad ka ookeane.
Parveliste kalade ilmekaimaks näiteks on heeringad. Rännete ajaks liituvad mitmed väiksemad parved üheks suurparveks: Põhja-Atlandis võib sellisesse parve kuuluda kuni 3 miljardit heeringat.
Maailma suurimaks kalaparveks peetakse igal aastal juunis-juulis Lõuna-Aafrika idaranniku juures liikuvat sardiiniparve, mille pikkuseks on kuni 15 km, laiuseks kuni 1,5 km ja kõrguseks 40 m. Seda parve jälitavad haid, delfiinid, vaalad, linnud jne. Delfiinid püüavad kollektiivselt parvest eraldada väiksema parve (kuni 1 km pikkune) ja ajada selle siis randa, kus sardiinid jäävad lõksu ja delfiinidel algab pidusööming.
Pelaagiliste ookeanikalade ja mageveekalade parvedel on märkimisväärseid erinevusi nii parvede suuruses kui ka rännete pikkuses.
Eesti sisevetes on vastsete ja maimude parved tavaliselt keraja kujuga ja neis on enamasti kuni sadakond kalakest. Selliste parvede ohutunne ja põgenemisvõime on veel üsna algeline. Suuremate noorkalade parv on enamasti pikergune ja selle kõrgus on mitu korda väiksem laiusest. Väiksemad (kuni 15 cm) ahvenad, nurud ja roosärjed kogunevad tihti kuni 50 isendist koosnevatesse parvedesse, suuremad tegutsevad meelsasti ka väiksemates rühmades. Särje-, viidika- ja tobiaparved koosnevad sajast-mõnesajast, vahel ka mitmest tuhandest isendist. Pikivahe kalade vahel on rahuseisundis parve puhul 1-2 kehapikkust, külg- ja kõrgvähe märksa väiksem. Üldiselt on parv seda tihedam, mida rohkem on temas isendeid.
On tähelepanuväärne, et kalaparvel puuduvad kindlad juhid, erinevalt linnuparvedest või loomakarjadest. Küll on aga tähele pandud, et kalaparve ei asu juhtima sugugi kõige tugevamad isendid, vaid tihtipeale hoopiski kõige nälginumad isendid, kes soovivad esimestena toidu juurde jõuda ning on valmis selle nimel ennast ohtu seadma.
Kalaparve tähelepanuvõime on märksa kõrgem kui üksiku kala tähelepanuvõime, kuna ümbrust jälgib korraga palju kalu. Nii leitakse kiiremini toitu ja märgatakse varem ohtu. Parv muudab oma liikumissuunda siis, kui vähemalt 20% isendeid pöörab kõrvale. Kui suunamuutjaid on vähem, siis nad kas eralduvad või tulevad parve tagasi.
Väike saakkalade parv tõmbub röövkala rahuliku lähenemise puhul kõrvale, suur parv jaguneb aga kaheks osaks, jättes vaenlase ümber tühja ruumi. Pärast röövkala eemaldumist parveosad ühinevad. Rünnaku puhul paiskub parv laiali, kuid kalad koonduvad ründaja taga või kõrval taas parve, viies sellega röövkala segadusse. Ka röövkalad kogunevad vahel parvedesse, et üheskoos edukamalt jahti pidada. On üsna tavapärane, et viidkaparve jälitab või piirab ka sisse ahvenaparv ja haugidki võivad vahel kalaparve rünnates koostööd teha. Koostööd teevad ookeanides näiteks kulduimtuunid, kes moodustavad saakki otsides paraboolikujulise rivi/parve.
Parvekalade manööverdamiskiirus oleneb peamiselt valgusest. Mida vähem valgust, seda kohmakam ja kaitsetum on parv. Seepärast ei ründa ka röövkalad reeglina päikselisel keskpäeval saakkalu – tabamise tõenäosus on väike. On tähele pandud, et kalaparv väldib ka püüniseid paremini kui hajusad kalad.
Väidetavalt kulutavad parvekalad ujumisel vähem energiat kui ükikuna ujuvad kalad, analoogselt jalgratturitele rühmasõidus, kuid seda väidet pole veel täielikult tõestatud.
Kalaparvede moodustumise ja käitumise küsimused pole veel kaugeltki selged, eriti nende liikumise ja toitumise aspektid. Parvelisuse põhjendamiseks on püstitatud mitmeid hüpoteese, kuid parvelisuse mitmekesisuse tõttu puudub üksainus, ammendav selgitus.
Kalade parvelisust peetakse klassikaliseks näiteks emergentsusest, s.o selliste omaduste olemasolust, mis on omased kalade rühmale, kuid puuduvad üksikutel isenditel. Selles kontekstis kõneldakse ka parveteadvusest, mille olemasolu pole siiski lõpuni tõestatud. Niisugune emergentsus annab parvekaladele evolutsioonilisi eeliseid.
Mai 2018Vaata lisaks:
Populatsioon ehk asurkondKalaparve ründamine
Emergentsus