Kalapeedia Otsing Kaastöö

Kaanide iseloomulikuks tunnuseks on keha ees- ja tagaosas olev iminapp, millega nad kinnituvad substraadile. Kaanidel on 33 kehalüli ja hästi arenenud lihastik.

Kaanid toituvad peamiselt väikestest selgrootutest, mõnikord langeb nende saagiks ka suuremaid selgrootuid, näiteks vihmausse. Kaanidele on iseloomulik ka teiste loomade verest toitumine. Kõige sagedamini imevad nad verd kaladelt ja kahepaiksetelt, harvem veekogu kaldale tulnud suurematest loomadest. Saaklooma kehale eritavad nad vere hüübimisvastast ensüümi hirudiini.

Apteegikaan

Eestis elavatest kaanidest on levinumad hobukaan (Haemopis sanguisuga), pisikaan (Helobdella stagnalis), kalakaan (Piscicola (Ichthyobdella) geometra) ja lamekaan (Glossiphonia complanata). 

Eestis leidub vaid üks verdimev kaan – apteegikaan (Hirudo medicinalis), keda ajalooliselt on kasutatud meditsiinis.

Eestis leidub kaane järgmistest sugukondadest:

Hirudinidae (kirjukaanlased)

Piscicolidae (kalakaanlased)

Glossiphoniidae (lamekaanlased)

Erpobdellidae (ahaskaanlased)

Kaanid kalastamisel:

 Kaani jäljendav lendõngeputukas

Kaanid kuuluvad mitmete kalade menüüsse ning seepärast kasutatakse neid ka kalastamisel. Valmistatakse pehmekehalisi (nt karvadest või pehmeplastist) lante ja kunstsöötasid, mis imiteerivad kaane. Selliseid lante nimetatakse liidsideks või leedsideks (ingl k leech ´kaan´). 

Kaane kasutatakse ka õngesöödana; Eestis elavatest kaanidest sobivad selleks nt hobukaan ja lamekaan.