Hino järv (Pugula järv, Henno-Pugula järv, Pugola järv, Suur-Pugola järv, Henno järv, Valgejärv)

Hino järv, ka Pugula järv, Henno-Pugula järv, Pugola järv, Suur-Pugola järv, Henno järv, Valgejärv

Võrumaal, Rõuge vallas, Hino, Kimalasõ, Kaubi, Laisi ning Siksälä küla juures asuv avalik looduslik järv

Keskpunkti koordinaadid:

 

Ristkoordinaat

Kraad, minut, sekund

X

6386864

57°34'57" N

Y

692180

27°12'48" E

Vesikond: Koiva vesikond - Mustjõe alamvesikond

Veepeegli pindala 208,8 ha, saarte pindala 5,1 ha, pindala kokku 211,9 ha, keskmine sügavus 3,1 m, suurim sügavus 10,4 m, pikkus 2 920 m, laius 1 180 m, kaldajoone pikkus 11 862 m

Valgala pindala 7,5 km2

Keskmise karedusega kihistumata järv, vähetoiteline

Registri kood VEE2155500

Haanja kõige suurem ja saarterikkam järv. Hino järve absoluutne kõrgus 180 m, suurim sügavus 10,4 m (keskmine sügavus 3,1 m). Järv on veidi kõverdunud pikliku kujuga, olles suunatud loodest kirdesse. Järv on väga vaheldusrikka põhjareljeefiga, kõige sügavam koht on järve loodeotsas. Kaldad on enamasti metsased, kaugemal kaetud ka põldudega. Eriti rohkesti metsa on lääne ja edela pool, paiguti ulatub siin järveni Suursoo.

Varem oli Hino järv praegusest palju suurem ja see hõlmas ka praegust Hino Mustjärve. Mõisniku käsul kaevati 19. sajandi 50ndail aastail järve idaotsast Pedetsi jõkke kraav ja ehitati sellele Siksäla veskid, mille tagajärjel järve veetase alanes ligi 2 m. Hiljem on veetaset alandatud veel ligikaudu 1,5 m võrra. 7-8 saart on tekkinud alles pärast veetaseme alandamist. Hino järve kaldajoon on väga looklev. Järve idasoppi nimetatakse Siksäla nulgaks, lääneotsa (kus varem oli väljavool) Alaotsaks. Saared kogupindalaga 4,2 ha on enamasti kaetud metsaga. Järve kaldad ei ole kuigi kõrged, kuid on kõvad, enamasti liivased. Läänekallas on kohati soine. Põhja katab kuni 2 m paksune mudakiht.

Läbivool Hino järvest on nõrk. Vesi on hele- kuni kollakasroheline, kevadel ja sügisel üsna läbipaistev (2,7-4,0 m), suvel vähem (1,7-2,8 m). Valdavas osas järvest seguneb vesi põhjani, ainult mõnes sügavamas kohas on mõnevõrra kihistunud. Külmadel talvedel esineb järve mõnes osas hapnikuvaegus.

Taimestik oli 1957. a. nii hulgalt kui ka liikide arvult (18) keskmine. Järves esinevad mõned haruldased füto- ja zooplanktonid. Põhjaloomastik on vaene.

Hino järvel oli hea kalajärve kuulsus juba 17. sajandil. kalastik on järves liigirikas ka praegu – arvukad on latikas, särg, ahven, esinevad haug, linask, kiisk, roosärg, viidikas, nurg, koger, angerjas, peled ja luts. Kunagi on Hino järv olnud vähirikas.

Järvel esineb võrdlemisi arvukalt tuttpütt, küllaltki arvukalt jõgitiir, vähemal arvul sinikael- ja piilpart, lauk (vesikana), haruldane tait (tiigikana), vihitaja, tuttvart – kohtab kalakajakaid ja hallhaigruid.

Idakalda Siksäla küla kohal asub 9-13 sajandist pärinev latgallipäraste leidudega kalme. Hino ja Mustjärve vahel on Kalmetmägi, endise kabeli ja surnuaia asukoht. Rahvamuistendi järgi olnud siin kirik, mille torn veerenud järve; südaöödel helisevat selle kell veel praegugi. Oigamisega ennustanud järv sõda.
/Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977/

Latikas, ahven, särg, haug, linask, kiisk, koger, roosärg, luts, angerjas. On saadud ka vikerforelli. /Õngitsemine. Tln., 2003/

Pikem artikkel: Piret Kiristaja, Hino maastikukaitseala, "Eesti Loodus" 2006/3;  http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel1421_1409.html 

Allikad:

Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977

http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel1421_1409.html

http://register.keskkonnainfo.ee/

http://loodus.keskkonnainfo.ee/
Viimati: veebruar 2018

Vaata lisaks:

Mustjärv (Hino Mustjärv)