Kalapeedia Otsing Kaastöö

Järvest lähtub Tiskre oja, järve suubuvad Harku oja, Järveotsa oja ja Soone oja 

Veepeegel 162,9 ha, kaldajoon 6647 m, pikkus 2000 m, laius 1160 m, keskmine sügavus 1,6 m, suurim sügavus 2,5 m. Valgala 47,2 km²
Veevahetus 5 korda aastas

Keskpunkti koordinaadid:

	Ristkoordinaat	Kraad, minut, sekund
X	6586708	59°25'0" N
Y	535124	24°37'6" E

Lääne-Eesti vesikond - Harju alamvesikond

Keskmise karedusega, kihistunmata; liigtoiteline
KKR kood: VEE2001300

Kunagine Läänemere osa, mis umbes 2000 aasta eest maapinna kerkimise tulemusena omaette veekoguks muutus. Järve põhjas on 2-3 m paksune mudakiht.

Vanasti nimetati Harku järve ka Loodjärveks. Nimetus tulenes sellest, et Mustamäe nõlvalt vaadates näis järv olevat sama kõrgel kui taamal paistev meri. Arvatakse, et "Tasujas" mainitud Lodijärve nimetuse tuletas Eduard Bornhöhe just selle järve nimest. /http://et.wikipedia.org/wiki/Harku_j%C3%A4rv/

Harku järv ja Õismäe elamud. Foto: kklement/flickr.com 

Vaevalt 0,9 m merepinnast kõrgemal olev järv Tallinna läänepiiril. Järve pindala on 163,8 ha, suurim sügavus ainult 2,5 m (keskmine sügavus 1,6 m). Sügavaim koht asub kirdekalda lähedal. Järv asub Põhja-Eesti rannikumadalikul, Tiskre ja Kakumäe lahe jätkuks olevas vagumuses, vaevalt 3 km kaugusel merest. Ta on järvest eraldunud umbes 2000 aastat tagasi.

Järve ümbrus on tasane, enamasti heina-, põllu- ja aiamaade all. Ka kaldad on madalad ja enamasti mudased, loodes ka liivased. Edelakaldal võib näha linaleokive. Põhi on kaetud 2-3 m paksuse mudakihiga.

Harku järv on võrdlemisi suure valgalaga (üle 50 ruutkilomeetri) ja nõrga läbivooluga. Edelast voolab sisse Harku rabast algav Harku oja, kagust Järveotsa soon ehk Iisaku oja. Välja voolab loodesopist Kivioja ehk Fi¶meistri oja. Edelakaldal leidub ka allikaid. Järve vesi seguneb ja soojeneb suvel põhjani ja on hapnikurikas. Mõõdukal hulgal on hapnikku isegi talvel, kuigi mõnel aastal on järv ummuksile jäänud. Suvel on vesi kollakas- või pruunikasroheline, vees hõljuvate vetikate ja pudeme (detriit) tõttu erakordselt vähe läbipaistev.

Viiendikku järvest kattev taimestik on liigivaene. Kõige rohkem leidub kaldaveetaimestikku. Järves on palju fütoplanktonit, millesse kuulub ka kogu maailmas haruldane ränivetikas Synedra berolinensis. Põhjaloomastikku on vähe.

Üsna hea kalajärv, kus domineerib latikas ja leidub särge, ahvenat, haugi, linaskit, kiiska, mudamaimu, angerjat jt. kalu. 

Harku järv on olnud ka linnurikas: enne II maailmasõda esinesid seal tutt- ja sarvikpütt ning sinikael- ja rägapart. Praegu võib järvel näha peamiselt jõgitiiru ja kõrkja-roolindu. Ilmselt on liiga intensiivne inimtegevus linnud järvelt peletanud.

Tallinna-lähedase asukoha tõttu on järv väga suure puhkemajandusliku tähtsusega. /Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977/

Tallinna külje all asuvas suhteliselt madalas ja vähese läbipaistvusega veekogus esinevad särg, ahven, kiisk, haug, latikas, vähesel määral ka koger ja linask. Väga kapriisne järv. /Õngitsemine. Tln., 2003/

Allikad:

Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977

http://register.keskkonnainfo.ee

http://loodus.keskkonnainfo.ee