Emakala (Zoarces viviparus)

Eestis ka nolbus, nolgus, nolk, ink,  junn, kivijunn, mudajunn, kivinolk, kivinool, kiviink, kiviants, kivihints, koerahans, koeraants, koeraväär, merekoer, hurt, madel, võikala, jämepea, nollposen.

Inglise k - eelpout, viviparous blenny; saksa k - aalmutter; soome k - kivinilkka; vene k -  beldjuga; läti k - lucitis; leedu k gyvagimd?; rootsi k - tånglake; taani k - ålekvabbe

Ahvenaliste seltsi (Perciformes)  emakalalaste sugukonda (Zoarcidae) kuuluv kala. Teisalt käsitletakse emakala madukalaliste (Ophiidiformes) seltsi kuuluva liigina; madukalaliste süstemaatika on aga ebaselge. Emakalu käsitletakse ka limakalalistena (Blennoidei).

Eesti vetes on emakala ainus elussünnitaja (vivipaarne) kala.

Välimus

Emakala on lutsu meenutava pikliku, sabaotsa poole kiiluna lameneva kehaga kala. Seljauim algab võrdlemisi pea ligidalt ja ulatub kuni sabaotsani, samuti ulatub sabaotsani ka pärakuuim. Rinnauimed on suhteliselt suured, nagu ka pea – paksude huulte ja punnis põskedega. Värvus on varieeruv, sõltudes veekogu põhjast; sagedaimini esinevad hallikas- või rohe-kaspruunid toonid. Selg on tumedam, küljed kaetud korrapäratute laikudega, kõht heledam. Paaritumisajal ilmub värvusesse punakaid toone. Nahk on sile ja limane, kaetud hajusate, nahas peituvate tsükloidsoomustega.

Keha pikkus kuni 52 cm, kaal kuni 510 g.

Levila 

Valdavalt tegutseb vee põhjakihtides: sublitoraalis umbes 40 meetri sügavusel.

Emakala elutseb vaid meres. Tema levila ulatub Euroopa rannikul La Manche´i väinast, Iiri merest ja Shetlandi saartest kuni Valge mereni. Suhteliselt arvukalt esineb emakala Põhja- ja Läänemeres. Eesti vetes satub ta harrastuskalastaja konksu otsa sagedaimini Riia ja Pärnu lahes ning põhjaranniku vetes, harvemini Väinameres. Elupaigana eelistab kivist ja liivast taimestikuga rannikumere põhja ning soojemapoolset vett. 

Toitumine

Toidulaud on küllaltki lai: mitmesugused veeloomad, kirpvähid, väikesed merekarbid, teod, ussid jms., ent meelsasti sööb ka näiteks räimemarja. Samuti esneb emakalal kannibalismi.

Pärimus

Pikka aega oli angerja paljunemistsükkel inimesele suureks saladuseks ja veel 18. sajandi keskel arvati, et emakala maimudest arenevadki angerjad. Sellest ka emakala saksakeelne nimi aalmutter – angerja ema.

Püük ja kasutamine

Emakala saadakse merel sageli jääalusel kalastamisel, kui püük käib kirptrigu või landiga, kuid ta satub konksu otsa ka suvisel kalapüügil. Eestis sihipäraselt emakala ei püüta, kuna teda pole harjutud sööma. Kulinaarselt on emakala maitsev, tiheda lihaga, kelle luud lähevad aga kuumutamisel roheliseks. 

Pärnu lahel on läti kalastajad vahetanud endi püütud ahvenaid eestlaste tabatud emakaladega, kuna läti kalaköögis on emakala kõrgelt hinnatud roog. 

Sihipäraselt püüti emakala 1970-ndatel NSVL-i kalurite poolt, suurimaks väljapüügiks 18 615 tonni 1974. aastal.

Sajandivahetusel oli suuremaks väljapüüdjaks Läti, kuid püügikogused olid juba väga väikesed, vahemikus 20-40 tonni ja tõenäoliselt sihipärast püüki enam ei toimugi, vaid aruannetesse lähevad kirja kalapüügil kaaskaladena saadud emakalad.

   

R. Mae. Emakala.  Kalastaja nr 18

A. Tuvikene. Elussünnitaja emakala. Kalastaja nr 58

Viviparous eelpout Wikipedias

P. Miller, M. Loates. Euroopa Kalad. Tallinn, 2006

Õpiköök, http://opikook.ee/artikkel30.html