Kalapeedia Otsing Kaastöö

atoll (malai), ka  r õ n g a s s a a r  või  r õ n g a s r a h u,

veealusel kõrgendikul paiknev ümara põhiplaaniga, kohati saarekestest ja karidest koosnev korallrahu, mille keskel on madal laguun (sügavus kuni 100 m). 

Atolli läbimõõt võib olla kuni 260 km (Jõulusaare atoll). Atolle on rohkesti troopikas, nad moodustavad saarestikke (Gilberti, Tonga, Marshalli, Tuamotu saared).

Atollid on reeglina tekkinud aeglaselt merepinnast allapoole vajuvatele vulkaanilise tekkega ookeanilistele saartele organismide elutegevuse tulemusena.

Korallidele ja vetikatele, mis moodustavad atolle, on vaja eluks teatud tingimusi. Nendeks on puhas hapnikurikas ja soe merevesi ning küllaldaselt valgust. Kõige sobivam temperatuur korallide kasvuks on 28...30 °C. Seetõttu tekivad atollid madala ja puhta veega troopilise ja ekvatoriaalse kliimaga vetes. Korallidele sobib hästi lainetus, sest lained rikastavad vett hapnikuga. Jõgede suudmealadel korallriffe ei ole, sest jõesetted teevad vee sogaseks, mis korallidele ei sobi. Samuti ei meeldi korallidele riimvesi. Korallid ei kasva sügavamal kui 20-25 m merepinnast, sest koos korallidega sümbioosis elavad üherakulised vetikad vajavad fotosünteesiks valgust.

Atollid tekivad tavaliselt vulkaanilisi saari kaarena ümbritseva rifina. Vulkaanilise tegevuse lakates hakkab saar peamiselt erosiooni, aga ka vulkaanilise materjali jahtumise ja sellest tuleneva kokkutõmbumise tõttu vajuma. Korallid aga peavad vajumise tempoga sammu ja kasvatavad rifi järjest kõrgemaks. Lõpuks vajub saar vee alla ning moodustubki atoll, mille keskel on enam-vähem ümara kujuga laguun. Selle teooria pakkus esimesena välja Charles Darwin ja see on teadlaste seas aktsepteeritud tänaseni.

Eesti korallrahud on tekkinud Siluris. Et biomorfne lubjakivi on kõvem kui tavaline lubjakivi, on paljud korallrahud maapinnal näha, kuigi nad enam ei kasva. Näiteks on Eesti kõige läänepoolsem saar Nootamaa kunagine atoll, mille rõngast ulatub praegu üle merepinna sirbikujuline kaar.

ENE, Vikipeedia