Kalapeedia Otsing Kaastöö

Araali meri, soolaseveeline umbjärv Kesk-Aasias, üks suuremaid järvi maailmas. Ta on jagatud Kasahstani ja Usbekistani (Karakalpakkia) vahel.

1960. a oli Araali meri pindalalt 4. järv maailmas (68 000 km²). Järve maht oli 1100 km³. Sellest ajast alates hakkasid järve pindala ja veemaht kahanema, mille peamiseks põhjuseks oli see, et järve voolavate jõgede Sõrdarja ja Amudarja vett kasutatakse rohkelt põldude niisutamiseks. 1989. a jagunes järv kaheks: Suur-Araaliks ja Väike Araaliks. Aastaks 1998 oli pindala vähenenud 28 687 ruutkilomeetrile ehk 8. kohale maailmas, järve soolsus kasvanud umbes 10 promillilt 45 promillini. 2014. a kuivas Suur-Araal peaaegu täielikult ning selle pindala langes ajaloolise miinimumini 7297 km². Väike-Araal asub Kasahstani territooriumil. Sinna suubub Sõrdarja ning tema pindala ei vähene.

Araali mere veemaht on kahanenud üle 90%. Mere kuivamine on muutnud piirkonnas kliima märksa kontinentaalsemaks.

Araali endise merepõhja alale tekkinud uut soolakõrbe kutsutakse Aralkumiks.

Araali kalafauna on ajalooliselt olnud vähese mitmekesisusega, veidi üle 20 liigi, enamasti rohkearvulised siirdekalad, kes kudesid nii Amudarja ja Sõrdarja ülemjooksul kui ka deltades.

Pärismaiste liikide hulka kuulusid:

latikas (Abramis brama orientalis); valgesilm (Abramis sapa aralensis); ¹ipp (Acipenser nudiventris); kaspia ¹emaaja (Alburnus chalcoides); tõugjas (Aspius aspius iblioides); araali haugparrak (Barbus brachycephalus brachycephalus); ogalatikas (Capoetobrama kuschakewitschi); araali ¹emaaja (Chalcalburnus chalcoides aralensis); karpkala (Cyprinus carpio); haug (Esox lucius); kiisk (Gymnocephalus cernuus); säinas (Leuciscus idus); nugakala (Pelecus cultratus); ahven (Perca fluviatilis); araali lõuna-luukarits (Pungitius platygaster aralensis); araali särv (Rutilus rutilus aralensis); araali lõhe (Salmo trutta aralensis); koha (Sander lucioperca); roosärg (Scardinius erythrophthalmus); säga (Silurus glanis).

Araali kalafauna on läbi teinud drastilisi muutusi. Esimene kriis saabus 1957–1960, kui järve toodi üle 20 kalaliigi, kellest enamus seal ka levima hakkasid. Näiteks Läänemerest toodud räim (1954–1959); Hiinast toodud pakslaup, jämepea ja valgeamuur (1960–1961); Aasovi merest lest (1979–1987); Kaspia merest kuld-tintkefaal ja teravnina-tintkefaal (1954–1956).

Teine kriis saabus 1971–1976, kui vee soolsus tõusis kõrgemale tasemest 12–14‰, mille tõttu hakkasid pärismaised kalaliigid järvest kaduma. Kolmas kriis saabus aastatel 1986–1989, kui järv jagunes kaheks ja soolsus tõusis tasemeni 23–25‰. 1980-ndate lõpuks elas Araali meres kaladest 7 võõrliiki, 10 zooplanktoni liiki ja 11 bentose liiki.

Tänapäeval ei ela liigsuure soolsuse tõttu Suur-Araalis ühtegi kalaliiki. Väike-Araali ökosüsteem on hakanud pärast tammi valmimist vähehaaval taastuma ning kalad Sõrdarjast tagasi tulema. 2007. aastal registreeriti Väike-Araalis järgmised kalaliigid: räim, lest, boyeri ateriin,kaukaasia nääpsmudil, jõemudil, ümarmudil, ¹irman, kessleri pontosmudil, lõuna-luukarits, mermor-lontmudil, valgeamuur ja koha.

1960. aastatel andis Araali järv 13% NSV Liidu siseveekogude aastasest väljapüügist, aastas 40 000 – 50 000 t. Piirkonnas töötas 12 kalatehast, neist 2 tegelesid kalakonservide tootmisega. Järve kuivamisel soolsus suurenes ja kalad hakkasid järvest kaduma. 1980. aastate alguses langes väljapüük 14 000 tonnini ja 1984. aastal kaotas kalapüük oma tööndusliku tähenduse. Töö kaotas ligi 60 000 inimest.