ahven pärimuses

Kagu-Eestis nimetatakse seda hästituntud kalaliiki ahun, ahunas (sama nimevorm tuleb ette Räpina kihelkonna põhjaosas asuva Ahunapalu küla nimetuses). Väikesi ahvenaid on öeldud mitut viisi: ahvenakirp, ahvenalutt, Saaremaal rulku, Võrtsjärve mail moks (vrd perekonnanime Moks).

Elupaiga järgi tavatsetakse eristada rooahvenat (tume, elutseb järvede kaldapiirkonnas), järveahvenat (hele sügava vee kala) ja jõeahvenat (tume, elutseb jõgedes). Jõest merre siirdunud, tumeda seljaga isendid kannavad nimetust kurtahven (Mustjala). Kas tegemist on eri vormidega (kaldalähedane ehk roovorm ja pelaagiline ehk järvevorm), see on andnud mõtlemisainet ka loomasüstemaatikutele (vt Mikelsaar 1984: 313-315).

Rahvapärimuses on ahvena kudemist seosesse viidud linakülvi ajaga - see on üks linakülvi orientiire. Omakorda on optimaalseks linakülviajaks peetud toominga õitsemise aega. Maikuu teise poolde jäävate kudemisaja tähiste kõrval võib kohata sootuks erinevaid, näiteks Ahune kueve, kui järve valla hakkas sulame (Karksi).

Tegelikult algabki ahvena kudemisaeg pärast jääminekut ja kestab kirjanduse andmetel keskeltläbi aprilli teisest poolest mai teise pooleni (Pihu 1987: 88). Keskmine kudemisaeg on linakülviajast niisiis veidi varasem. Õngitsejate hinnangul võis seejärel püügiedu oodata: Kibuvitsa õitsemisega algab ahvena võtmiseaeg (Keila).

Kõige paremat õngitsemise õnne teati olevat vanalkuul (Jõhvi).

Mõnikord otsustati püügiedu üle selle järgi, missugune kala esimesena kätte saadi. Ahven kuulus eelistatute hulka, mõnel juhul isegi kõrvutavalt haugiga. Kui esimesel püügil püünisesse tuli havi, siis visati see kohe merre, sest havi on näljane kala, ja see rikuks kogu saagi. Kui aga oli esimesel püügil ahvenas, siis oli rõõmu küllalt, sest ahvenas oli õnnekala ja saak pidi tulema hää. E 84456/7 < Saarde khk, Kilingi v, Rae k - A. Petermann (1933).

Õnnekala ei tähenda siin midagi üleloomulikku; ahvena kui tavalise püügikala kättesaamine kinnitas lootust, et saak ei jää tulemata. Soome kalastajaloitsus pöördutakse pühakute Andrease ja Peetruse poole: Anna, Antti, ahvenia, Pekka, pienia kaloja [Anna, Antti, ahvenaid, Pekka, anna väikesi kalu].

Saare- ja Muhumaa regilaulus sõnutakse samuti endale edukat püüki, teiste hulgas nimetades tavalisi õngepüügikalu - ahvenat ja turska.

Tule, tule, tursukene,

hakka otsa, ahvenakene... (Muhu).

Ahvenavarude seletamatule kahanemisele leiti rahvausundiline põhjendus: Tahkuna Läti sadamas elasid vanasti lätlased. Kui neilt hakati maksu nõudma, läksid nad ära ja lubasid ahvenad ka ära viia. Ja tõesti kadunud ahvenad pääle selle merest. E, StK 21, 28 (32) < Reigi khk, Kiduspä k - A. Läti (1923).

Ahvena seljauimed on mustjad, rinna-, kõhu- ja sabauimed varieeruvad erkpunasest sidrunkollaseni (Mikelsaar 1984: 310). Rahvapärimuses tähendab keskmisest erksam värvus tavalisest külmema talve tulekut: Vanad inimesed vaadavad sügise ahvenit, kui oim punane, siis pidi vali talv tulema, kui aga arilik värv, siis pehme talv. Sedasi ahvena oimest vaadatasse talve ennustust. KKI, KS < Kihelkonna khk, Kõruse k - V. Sibul (1984).

Eriti oluline on jälgida sinakasmusta laiku, mis paikneb ahvena seljauime tagumiste kiirte vahel. Mida suurem ja tumedam see on, seda külmemat talve tuleb oodata.

Mall Hiiemäe, Kakskümmend kaks kala eesti rahvausundis, http://www.folklore.ee/tagused/nr11/kala.htm