Kalapeedia Otsing Kaastöö

Kiskudega torkeriist, vanimaid kalastusvahendeid; ilmus paleoliitikumi lõpus ja levis mesoliitikumis laialdaselt. Kivi-, pronksi-, ja varasel rauaajal tehti ahinguots luust, hiljem rauast. 

Eestis püüti (“raiuti”) kuni 6 m pikkuse puuvarre otsa kinnitatud ahinguga suuri kalu veel 19. saj. üsna rohkesti, enamasti öösel tule valgel (tuluse- e toosepüük), ja ka 20. saj. esimesel poolel oli veel vägagi levinud haugi kevadine raiumine üleujutatud luhtadel, samuti lõhe ja forelli sügisene raiumine jõgedes koelmutel.

1939-nda aasta kalandusseadusega kalapüük ahinguga keelustati. Seda tehti kutseliste kalurite ettepanekul, kuna see püügiviis oli menukas kohaliku elanikkonna selle osa seas, kellele kalastamine polnud põhitegevuseks, samuti harrastajate hulgas. Põhjendusena toodi, et kogemuste vähesuse tõttu jääb palju kalu vigastatuna vette ning hukub. Ahingupüük on Eestis keelatud ka tänapäeval.

Ahinguid valmistati vastavalt püütavatele kalaliikidele erineva suuruse ja erineva torkepiide arvu ning tihedusega.

Eripärase ahingutüübina võib välja tuua angerjaahingu: selle puhul vaheldusid lühemad torkepiid pikemate kaitsepiidega; viimaste ülesanne oli kaitsta torkepiisid kivise põhjaga veekogudes murdumast või nüriks minemast. Talvisel angerjapüügil ahinguga,nn sosimisel, raiuti angerjaid jää alt angerjate talvituspaikades, mis paiknesid tihti kivivaredel. Sosimine muutus populaarseks 20. saj. esimesel poolel, kui angerjas läks hinda.

Praegu on ahingud hinnatud vanavara kogujate seas: ahinguid on kogunud nt kunstnik Heintz Valk; vaatamisväärne väljapanek ahingutest on Käsmu Meremuuseumis.