Ähijärv (Ahijärv)
Ähijärv, ka Ahijärv
Valgamaa Karula valla Rebasemõisa ning Võrumaa Antsla valla Mähkli ja Ähijärve külade lähedal asuv looduslik järv. Avalik veekoguJärvest lähtub Ahelo jõgi; järve suubub Alakonnu oja
Veepeegli pindala 181,2 ha, saarte pindala 0,2 ha, pindala kokku 181,4 ha; kaldajoon 9849 m, pikkus 2550 m, laius 1000 m, keskmine sügavus 3,8 m, suurim sügavus 5,5 m.
Veepeegli pindala 181,2 ha, saarte pindala 0,2 ha, pindala kokku 181,4 ha; kaldajoon 9849 m, pikkus 2550 m, laius 1000 m, keskmine sügavus 3,8 m, suurim sügavus 5,5 m.
Keskpunkti koordinaadid:
| Ristkoordinaat | Kraad, minut, sekund | |
| X | 6398936 | 57°42'26" N |
| Y | 649103 | 26°30'5" E |
Koiva vesikond - Mustjõe alamvesikond
Keskmise karedusega, kihistumata; kalgiveeline, rohketoiteline
KKR kood: VEE2136000
Ähijärv. Foto: Uudo Timm /loodus.keskkonnainfo.ee
Üks Karula tähtsamaid järvi, mis asub Lüllemäelt 7 km kagu pool Karula kuplistiku ja Hargla nõo piirialal. Ta veetase on 77,3 m kõrgusel üle merepinna. Ähijärv on küll suur, 176,2 ha, kuid võrdlemisi madal: suurim sügavus on 5,5 m, keskmine sügavus 3,8 m. Kallastel leidub ilusaid kõrgendikke - idas Suurmägi, läänes Tammemägi, lõuna pool aga algavad metsased liivikud. Peamiselt kirdes ja idas on põllumaad, mujal valdavalt metsa- ja heinamaad. Ähijärv on tugevasti liigestatud kaldajoonega põhja-lõuna suunas piklik veekogu, mille ilu suurendavad kolm poolsaart (läänes Pedas- ja Sarvesaar, idas põllustatud poolsaar), mitu lahte (Külmlätte kolk loodes, Kogrejärve kolk läänes, Sitiksaare laht lõunas) ja kõrgema veetaseme puhul kolm saarekest (lõunas Sitiksaar, idas Linnu- ehk Pikakolga saar ja pisike Paju- ehk Roosaar). Madala veetaseme korral säilib Sitiksaar, teised liituvad kaldaga. Veetaseme alanemine 20. sajandil ligi 2 m võrra on oluliselt muutnud järve kuju ja suurendanud toitelisust. Nii olevat praegune Sarvesaar varem olnud saar. Kaldad on enamasti lausad, mõnes kohas ka järsud, lahtedes ja soppides madalad, vaheldumisi liivased-kruusased ja mudased. Ainult järve tugevasti liigestatud lõunasopis on õõtsikut. Järv on väga muutliku põhjareljeefiga, ka kaldavööde on järsult süvenev. Sügavamal katab põhja mudakiht.
Läbivool on nõrk. Sisse voolavad põhja poolt Alakonnu oja , kirdest kaks väiksemat oja. Leidub põhja- ja kaldaallikaid, eriti järve põhjapoolses osas. Tuntud allikas loodekaldal on Külmaläte. Väljavool on järve lõunaosast Muduri ehk saera oja kaudu Ahelo jõkke. Vesi on rohekaskollane, vähe kuni keskmiselt läbipaistev (0,8-2,7 m), kihistumata.
Taimestik oli 1957. a. vähene, kuid liigirikas (22 liiki). 1975. aastaks oli kaldaveetaimestikku märgatavalt vähem. Suvel toimub tugev sinivetikate õitsemine; vetikaliike on rohkesti, nende seas mitmed haruldused. Ka zooplankton on üsna rohke ning liikide hulgas leidub haruldasi vesikirbulisi. Põhjaloomastik on vähene. A. Järvekülg on leidnud Ähijärvest haruldasi karpvähilisi. Kuni 1936. aastani oli Ähijärv väga vähirikas.
Ähijärv on väga hea kalajärv, kus leidub ohtralt latikat, ahvenat, koha ja haugi. On ka särge, kiiska, roosärge, kokre, linaskit, lutsu hinku ja angerjat.
Veelindudest on järvele iseloomulikud tuttpütt ja jõgitiir, esinevad ka sinikael-part ja kõrkja-roolind.
Ähijärv kuulub maastiku ehtena kohaliku kaitse alla. Järv pakub häid kalastamis- ning suplemisvõimalusi. Loodekaldal (90 m kaugusel järvest) paikneb Alakonnu talu mail muistne kalme ("Kirikuase"). Rahva seas levivad muistendid rändavast järvest ning järves elavast mustast koerast. /Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977/
Esinevad latikas, koha, ahven, haug, särg, kiisk, roosärg, koger, linask, luts, angerjas, nurg. /Õngitsemine. Tln., 2003/
Allikad:
Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977