Abakala (Ballerus ballerus)

 
Välimus. Abakalad kasvavad üsna aeglaselt. Kolme-nelja-aastaselt on nad alles 16 cm pikkused. Täiskasvanuna, 8 kuni 11 aasta vanuselt on nad 25...35 cm pikkused. Keskmine pikkus on 25 cm, üle 35 cm pikkused abakalad on haruldased. Maksimaalne pikkus on 45 või isegi 50 cm. Kehakõrgus on keskmine, külgedelt on ta väga lame. Keha on piklik ning latika perekonna liikide seas kõige lamedam. Maksimaalne kõrgus on veerand kogupikkusest. Nende kaal on 300...600 g, maksimaalselt 1500 g, on teatatud ka 2 kilogrammist. Suurim Soomest leitud isend kaalus 1,15 kg.  Abakala sarnaneb latikaga. Latikast on abakala eristatav väga pika rohkem kui 30 kiirega pärakuuime järgi. Abakalad on ka latikatest saledamad ja peenemate soomustega. Küljejoonel on üle 60 suure soomuse. Pea eraldub kerest selgelt. Suu on madal ja kitsas, terminaalne ja otsast kitsenev, kergelt ülespoole viltu. Keha on määrdunudvalge, kõri oranž, selg tumeroheline või tumesinine metalse kollaka hõbedase läikega, mis meenutab särge. Suurematel isenditel on läige pronksise varjundiga. Pea on sinakas. Paarilised rinna- ja kõhuuimed on kollakad tumedate nurkadega, paaritud uimed on määrdunudvalged. Kõigil uimedel on hall äär. Kõht on kollakas. 

 
Eluiga. Abakala eluiga on umbes 15, kuni 18 aastat. 

 
Levik ja elupaigad. Abakala on põhiliselt magevee-, kohati ka riimveekala. Jõgedes elab ta põhiliselt avavees, osalt ka bentopelagiaalis. Abakala leidub Põhjamere, Läänemere, Musta merre, Aasovi mere ja Kaspia mere basseinis. Tema areaali piirid on 63...43°N, 4...56°E. Sobiv temperatuur on 5...25°C. 

Ida-Euroopas leidub neid järvedes.

Kesk-Euroopas leidub neid peamiselt ja Elbe alamjooksul, Doonaus ning Põhja- ja Läänemerre suubuvates jõgedes mere lähedal. Neid on ka tiikides ja järvedes, samuti säärlõugastes. 

Austrias on abakala Doonau Alam-Austria osas haruldane, Doonau Ülem-Austria osas ning Neusiedlersees on teda rohkem. 

Tshšehhis on abakala haruldane. Teda esineb ainult Morava lõunaosas. 

Venemaal on viimasel ajal täheldatud abakala suuremat levikut. 

Leedus elutseb ta Kura lahes.

Rootsis on abakala elujõuline, kuid haruldane ja piiratud levikuga: teda leidub Vänernis, Hjälmarenis, Mälarenis ja Helgeås, samuti mõnes Skåne. veekogus. Kindel koht, kus teda püüda saab, on Enköpingi ja Västeråsi vahel asuv Sagå, kuhu ta aprillis kudema tuleb.

 Soomes leidub abakala sisevetes kuni Sodankyläni ning vähesoolases rannikulähedases merevees.

Eestis on abakala tõenäoliselt välja surnud. Hiljuti esines teda merelahtedes, varemalt ka näiteks Pihkva järves.

Toitumine. Abakalad toituvad põhiliselt putukavastsetest, ussidest, limustest ja pisivähkidest. Erinevalt teistest latika perekonna liikidest söövad nad meeleldi sõudikuid ja kiivrikuid. Avavees söövad nad zooplanktonit, põhjas pisiloomi. Küllaltki palju söövad nad ka taimi. Sageli liiguvad nad parvena: nad songivad põhja ning imevad oma torujaks veniva suuga pisiloomi. 

Paljunemine. Kudemine kestab aprillist mai või juunini. Kudus on tavaliselt 5 kuni 30 000, tavaliselt 15 kuni 25 tuhat, mõnikord kuni 100 000 muna. Need kinnitatakse järvede või soode kaldapiirkonnas voolus seisvate taimeosade (enamasti uppunud puutüvede ja -okste) külge, harvemini veetaimede ja kivide külge. Seejärel lahkuvad abakalad jälle kaldapiirkonnast. Kudemispaik on elupaigast ülesvoolu. Veetemperatuuril 15 °C kooruvad vastsed umbes kaheteistkümne päeva pärast. Isased saavad suguküpseks kolme aastaga, emased nelja aastaga. 

 
Majandus. Volga piirkonnas püütakse abakalu kudemise ajal. Toidukaladena saab neid kuivatada ja soolata. Suuremat majanduslikku tähtsust neil pole. Teda püütakse põhiliselt õngega.

 
Looduskaitse. Abakala on rahvusvaheliselt looduskaitse all. Austrias on abakala püük keelatud. Leedus on ta kantud Punasesse raamatusse. Poolas on abakala püük keelatud 15. märtsist 31. maini ning alla 25 cm pikkused kalad loetakse alamõõdulisteks. 

Allikad:

Abakala Vikipeedias (eesti)

Ballerus ballerus FishBase's (Juuli, 2014)