Lepamaim, harilik lepamaim (Phoxinus phoxinus)

Lepamaim, harilik lepamaim (Phoxinus phoxinus (Linnaeus, 1758)), kiiruimne luukala karpkalaliste (Cypriniformes) seltsi karplaste (Cyprinidae) sugukonna teiblaste (Leuciscinae) alamsugukonna lepamaimude perekonnast. Inglise eurasian minnow, common minnow, minnow; saksa Elritze, Bitterfisch, Maipiere, Pfrille; leedu rainė; prantsuse vairon; läti mailīte; poola strzebla potokowa; taani elritse; rootsi elritsa; soome mutu; vene гольян обыкновенный, гольян-красавка, синявка.

Eestis ka jõemaim, kirjuviidikas, lepits, lepikmaim, leppkala, leppmadis, mõrukas. Nimi lepamaim on seotud sõnaga lepp, mis varasemas eesti keeles tähendas ka verd, verevat värvust, punast – isastel lepamaimudel muutub kudemise ajaks kõht punaseks.

Mage- ja riimveeline, demersaalne, potamodroomne. Parvekala. Pikkus kuni 14 cm (tavapikkus 7 cm). Eluiga kuni 11 a (tavaliselt kuni 5 a), vanuse maailmarekord 13 aastat (Soome, Lapimaa). Suuruserekord Eestis: 15 g, 10,2 cm (l), püütud Everti ojast Viljandi lähedal, 1999 (Toomas Sepp käsiõngega).

Leviala ulatuslik: valdav osa Euroopast ja Aasia põhja- ning keskosast, Püreneedest Kamtšatka ja Koreani. Eestis laialt levinud jõgedes ja ojades, harvem järvedes (peamiselt sissevoolude suudmetes), ka rannikumeres kõikjal, kohati väga arvukalt. Eelistab jahedat (mitte üle 15-20 ºC) vooluvett, liivase-kivise põhjaga kohti, kuhu hoiduvad ka noor forell ja trulling

Keha ruljas, sabavars jäme. Suu väike, poolalaseisune. Ninamik tömp, silmad suhteliselt kõrgel. Soomused väikesed, sageli ei ulatu üksteiseni. Küljejoon katkendlik. Selg tume oliivpruun, küljed ülaltpoolt pruunikad, altpoolt heledamad, kõht valkjas. Selja pool kummalgi küljel kuni paarkümmend tumedat püstvööti, mis allpool tavaliselt sulavad kokku külgmiseks pikitriibuks. Noorelt heledamad. Kudemisajal isastel ere pulmarüü: kõht punane, kurgualune must, külgedel võib tekkida roheline vööt, peas helmeskate. Helmeskatet võib vähesel määral olla ka kudevail emaseil.

Eestis saab suguküpseks enamasti kaheaastaselt. Kudemine algab mais ja lõpeb juulis, mari väljutatakse portsjonite kaupa (neid reeglina kaks) tavaliselt kärestikust allpool kruusasele põhjale.

Vastsed söövad vetikaid ja zooplanktereid, hiljem on põhitoiduks põhjaloomastik. Kohati tähtis õhutoit. Võib muutuda ka marjasöödikuks.

Töönduslikku tähtsust pole, harrastuskalastajad kasutavad vahel elussöödana. Kasutatakse akvaariumikalana. Röövkaladele kohati oluline toiduobjekt. Seisund: pole ohustatud.

September, 2019

Vaata lisaks: