Vingerjas (Misgurnus fossilis)
Vingerjas, ka harilik vingerjas (Misgurnus fossilis), kalaliik karpkalaliste(Cypriniformes) seltsi hinklaste (Cobitidae) sugukonna vingerjate perekonnast. Inglise european weather loach; saksa Europäische Shlammpeitzger; leedu vijūnas; läti pīkste; rootsi dyätare; soome mutakala; vene обыкновенный вьюн.
Eestis kaasnimed: jonn, junn, kidiseja, kiitsak, kräuks, käunam, mudamadu, präuks, vingur.
Mage- ja riimveeline, demersaalne, potamodroomne. Pikkus kuni 30,7 cm (tavapikkus 15 cm).
Levila Kesk- ja Ida-Euroopas ning Aasias: Loire´i jõest Volga ja Urali jõgedeni; Alpidest ja Mustast merest Eestini ja Kaama jõeni.
Eestis on vingerjas kindlaks tehtud poolesajas järves ja mõnes jões, mis asuvad Peipsi järve ja Liivi lahe valglates. Pole leitud saartel ja Soome lahe valglas. Väga peidetud ja öise eluviisi tõttu raskesti tabatav, seepärast on levikuandmed ebatäielikud.
Keha sale, angerjataoline, tagaosas külgedelt lamenenud. Uimed väikesed, ümardunud. Pea väike, tömp. Viis paari poiseid: üks paar suunurkades, kaks paari ninamiku tipul, kaks paari alalõual. Silmad väikesed, paiknevad kõrgel. Neeluhambad nõrgad. Keha kaetud paksu limakihiga, soomused tillukesed. Selg tume hallikas-, rohekas- või kollakaspruun, küljed heledamad ühe laia ja paari kitsa tumeda pikitriibuga. Keha ja uimed kaetud väikeste tumedate täppidega.
Elab mudase põhjaga taimestikurikastes hästi läbisoojeneva madala veega kohtades. Hoidub põhja. Talub väga hästi hapnikupuudust. Selleks aitab kaasa sooltoru tagumine osa, mis ei seedi toitu, vaid talitleb lisahingamiselundina. Kui vingerjal tekib põhjas toitu tuhnides hapnikupuudus, siis tõuseb ta veepinnale, neelab õhku ja surub selle mööda sooltoru edasi. Kasutatud õhk lastakse päraku kaudu mullikestena välja. Kuival olles teeb vingerjas õhku välja lastes piiksuvat häält, mistõttu teda kutsutakse ka kräuksuks, vigisejaks jne. Veekogu kuivamisel või talvitumisel võib kaevuda sügavale põhjamudasse.
Toitub põhiliselt putukavastsetest ja pisilimustest. Nende otsimisel kasutab peamiselt poiseid, mistõttu lieab toitu ka täielikus pimeduses.
Kudemine algab Eestis aprilli lõpul-mai algul, kestab arvatavasti juunini. Marjaterad lastakse madalas vees möödunudaastastele surnud taimedele tavaliselt kahe portsjonina. Suhteline viljakus arvatavasti 250-300 marjatera. Vastsed koorudes 5-6 mm (L) pikkused, neil on välislõpused.
Tööndus- ja spordikalana tähtsusetu, küll aga on leidnud maailmas kasutamist söödakalana (haugi, säga, angerja jt) röövkalade püügil. Peetakse akvaariumides, on tuntud ilmaennustajana: madalrõhkkonna lähenedes (kuigi ilm võib veel olla ilus) muutub vingerjas rahutuks, ujub ringi, tõuseb veepinnale, ajab vee sogaseks. Laboratooriumides leiab kasutamist katseloomana.
Seisund: pole ohustatud (levila piires tervikuna); Eestis arvatud III kategooria kaitsealuste liikide hulka.
Pärimus: Kui järves enne Jüripäeva mürinat on kuulda, siis lähevad vingerjad ussiks. (Torma)
Allikad:
E. Pihu, A. Turovski. Eesti mageveekalad. Tallinn, 2001.
Wikipedia
August, 2019