Söömahullus (inglise feeding frenzy), ökoloogiamõiste, millega tähistatakse osadel hai- või piraajaliikidel esinevat tavatut käitumist, mille puhul kalaparve liikmed hakkavad valimatult ründama nii söödavaid kui ka mittesöödavaid liikuvaid objekte ja ka liigikaaslasi. Ilmingu olemus ei ole lõpuni selge; enamasti selgitatakse seda isenditevahelise toidukonkurentsiga parves, ülelöömatungiga, mis omandab äärmuslikult agressiivse vormi, kuid niisugune käsitlus ei pruugi olla ammendav. Haide puhul on tähele pandud, et söömahulluse põhjuseks ei ole näljasus, vaid see leiab aset hoopiski siis, kui toitu on palju. Ka peab toit olema liikuv – nt surnud vaala rümba leidmine haiparves söömahullust ei tekita. Samuti on tähele pandud, et ilming leiab aset vaid piisavalt soojas vees, jahedas keskkonnas on haid passiivsemad ja neis ei teki talitsematut agressiivsust.
Üks hüpoteese seisneb selles, söömahulluse tekitab ohvrite kabuhirm, paanika. Muutub kabuhirmus ohvri ajutegevus ja tekib nn hirmu magnetväli, kusjuures selle magnetvälja mõjul satuvad paanikasse ka ohvri lähedal viibivad haid, nende agressioon on aga kabuhirmust ajendatud ennetav rünnak.
Juuli, 2019