Harkund
Harkund, arhailisemaid unnatüüpe ja kalastusvahendeid üldse. Puust kadale (unnahargile) keritakse kaheksana õngenöör, mis unda püügile pannes surutakse parajal kaugusel kadaharu tipus olevasse sälku. Vanasti kasutati kanepist või linast nööri, tänapäeval sünteetilist õngenööri, enamasti ühekiulist. Rakenduse osadeks on veel ühe- kuni kolmeharuline konks, raskustina (eelistatult libisevana), tross (haugipüügil) ja soovi korral ka pöörel. Harkund kinnitatakse suvisel ajal kas vee kohal rippuva puuoksa külge või seotakse pikema lati tippu, latt aga surutakse poolviltuselt veekogu kaldasse või põhja. Püügipaiga valikul tasub silmas pidada, kas lähedal on rampasid ja panna unnale vaid nii palju nööri, et haagitud saagikala ei saaks rampa ujuda – seal tõmbab ta ennast tavaliselt lahti.
Talvisel kalapüügil pandi unnahark sageli jää alla vette, et jääaugu jäätumisel ei oleks õngenööri mahajooksmine unnahargilt takistatud. Kui püüti haugi, koha või ahvenat, sätiti und tööle selliselt, et söödakala jääks veekogu põhjast umbes pool meetrit kõrgemale, lutsupüügil lasti ahvatis veekogu põhjale.
Allikas: V. Koržets, Õngitsemine+
Mai, 2019