Hint, Aadu (Adolf Edmund) (10. I 1910 – 26. X 1989,), eesti kirjanik ja ühiskonnategelane. Sündis Muhus. Isa Aleksander Hint oli põllumees, kaugesõidukapten ja I Riigikogu liige. 1923–29 õppis Saaremaa Ühisgümnaasiumis, koolivaheaegadel töötas kalurina. 1929–1936 töötas Kihelkonna Rootsiküla algkoolis ja 1936–1940 Tartus õpetajana. 1940 liitus Eestimaa Kommunistliku Parteiga. Teise maailmasõja ajal võitles Punaarmees, hiljem oli tagalas, organiseeris koos isaga Araali järvel eesti kalurite artelli, oli selle esimees ja laevakapten. 1945-46 Eesti Kalurite Artellide ja Ühistute Liidu esimees, seejärel vabakutseline kirjanik. Oli Eesti NSV Ülemnõukogu liige. 1974–84 Eesti NSV Raamatuühingu juhatuse esimees. Maetud Saaremaale Kihelkonna kalmistule
Loomingus on olulisel kohal kalurite ja rannarahva elu kujutamine. Teoseid: "Pidalitõbi" (1934); "Vatku tõbilas" (1936); "Kuldne värav" (1937); mereromaan "Tulemees" (1939); "Metshaned" (1945); näidend "Tagaranna-meeste kalakuunar" (1947); "Töömeeste portreid"(1948); "Vesse poeg" (1948); näidend "Kuhu lähed, seltsimees direktor?" (1949); lasteraamat "Angerja teekond" (1950); panoraamromaan "Tuuline rand" (4 köidet: 1951-66); "Hundid ja kitserahvas" (1956); proosakogumik „Viimane vandiraiuja“ (1970); näidend „Kotermann ehk Rummu Jüri Kihnu Jõnni „Manni“ peal“ (1972); "Oma saar" (I, 1997; I+II 1980)
Tunnustused: Eesti NSV teeneline kirjanik (1955); Eesti NSV rahvakirjanik (1965); Friedebert Tuglase novelliauhind (1982); Lenini orden; Tööpunalipu orden
Jaanuar, 2019